Malma jaam
1. PEATÜKK Harriet Tüdruk seisab perroonil isa varjus, silmitsedes, kui too sil mad vastu madalat hommikupäikest kissi tõmbab. Nad oota vad. Tüdruk otsib isa pilgust ja liigutustest ärrituse märke. Ta on täna iseäranis tähelepanelik, sest selle reisi võtavad nad ette tema pärast, mistõttu ta tunneb ennast isa ees võlglasena. Tema pärast seisab isa praegu siin, kuumus, varajane hommik, rongi hilinemine on tema kanda, tema vastutab kõige eest, mida isa nüüdsest taluma peab, ja isa on vaikne, temast pole võimalik midagi välja lugeda. Asfalt kuumab ja annab läbi kingataldade sooja. Harriet on riietunud üleni musta, sest matustel tehakse nii. Ta õlal ripub isa kaamerakott, mida ta maha ei toeta. Isegi mitte siis, kui saab teada, et rong hilineb ja neil tuleb seal veel omajagu seista, enne kui ta võib selle käest panna. Kotis on tuhandeid kroone väärt objektiivid. Ta teab, et varustus on isale tähtis. Samuti teab ta, et kannab õlal oma tulevikku, sest kunagi pärib ta kõik, ja iga kord, kui isa seda talle ütleb, vajutataks ta õlgadele otsekui mingi koorem. Kord nädalas hooldab isa fotoaparaati ja siis tahab isa alati, et Harriet oleks juures. Nad istuvad köögi lambi hõõguvkollases valguses ja laovad objektiivid üksteise järel köögilauale ning mõnikord ulatab isa ühe talle, öeldes, et 9