Kui Aadi Lumiste oli kuu aega ülikoolilinnas asjatult ringi hulkudes ja ilma igasuguse tulemuseta oma unistuste printsessi Elsat taga otsinud, pidi ta lõpuks tunnistama, et oli temast ilma jäänud. Ta pangakonto oli selle ajaga rahast tühjaks jooksnud ja krediitkaarti poleks talle juba sellepärast antud, et tal ei olnud kindlat töökohta. Ainus võimalus linnas ellu jääda ja otsinguid jätkata oli leida endale tulus tööots. Paraku hakkas ka selles osas mingist hetkest kehtima uus reegel, nimelt see, et rahateenimiseks oli vaja raha omada. Lõpuks oli Aadi pettumus kogu loos nii suur, et ta otsustas: „Ma ei taha enam kellessegi kiinduda, sest siis on mul varsti jälle näpud põhjas ja üks vaenlane rohkem.“ See oli karm otsus, aga vaid nii suutis ta oma printsessi otsingud lõpetada, karavani auto taha haakida, viimased veeringud tankla kurgust alla lasta ja oma harjumuspärase eluga edasi minna. Asi oli ikka juba nii hull, et ta pidi isegi teelise einest loobuma, kuna auto kütusepaagi täitmine oli tähtsam. Pealegi oleks väga piinlik olnud, kui pangakaart talle toiduosakonna makseterminali ekraanile ühe teatud sõnumi oleks saatnud. Ta polnud oma senises elus veel midagi nii sõltuvust tekitavat kogenud, aga pidi endale tunnistama, et kui armastus oli tõeline, siis tegi see haigeks, nii haigeks, et inimene ei tahtnud enam magada, süüa ega tööd teha.
— 5 —