PROLOOG
On jõuluaeg, pakane. Seisan värske augu ääres, kõvakstallatud lumele
kollastest liivapudemetest kerkinud valli kõrval. Kui mulle öeldakse, poetan kolm peotäit, ka muld osutub kõvaks ja peaaegu jäätunuks,
krabiseb valjult vastu puukasti – seal, all. Keegi köhib, heidan pilgu –
hall mees ilma mütsita, ninaots punane. Pikk, üsna tuttav, morn. Ta seisab mu lähedal, londi mõõtu nina all väreleb tilk. Kukub, ja seda pole
enam. Mõni on langetanud pea, minu kõrval nuuksub naine – lahkunu
matsakas õde. Siis Edgar, Martin ja Paul. Anna. August ei ole tulnud, tema ei lähe ilma kindla eesmärgita kuhugi. Mütsid ja rätid katavad
vaid naiste päid, ja ma pean mõtlema, kes küll õpetas neile meestele
ja poistele, et nad peavad surnuaial palja peaga seisma. Nad erine vad meist väga. Ma pööran pilgu tagasi maa sees mustavalt põrnitseva
augu poole. Tõmban mütsi veel rohkem üle kõrvade, heledad liiva kübemed pudenevad mööda mu palgeid alla, ma tean, et siin maetakse maha minu muretust. Kõik muutub, metamorfoos, nii on määratud.
Kui lilled ja pärjad on kääpale sätitud, keegi on süüdanud ka jäme
dad küünlad – need meenutavad mulle imelist õhtut Anna juures – ja mõned juba hüvasti jätnud (muidugi mulle sügavalt silma vaadates), kargab mul esimest korda pähe, et jätan temaga igavesti jumalaga. Ma ei tea seda veel, teadmine tuleb hiljem. Jätan endaga igaveseks ajaks 9