MAAL MAMMA JUURES
KES ELAB KUS?
Meie peres elavad emme, issi, Marta, Anna ja Leena, ja muidugi Kurru-Nurru ka.
Igas peres elab keegi. Ja peale selle on igal perel sugulased, näiteks vanaema ja vanaisa. Nemad elavad tavaliselt kusagil mujal. Neil saab vahel külas käia.
Kui emme oli väike, siis käis emme külas oma mammal ja papal. Need olid emme vanaema ja vanaisa. Vahel jutustab emme lugusid sellest, kui ta laps oli ning mammal ja papal külas käis. Siis kasvas emme suureks ja kohtus issiga ja siia ilma sündisid Marta, Anna ja Leena, ja muidugi Kurru-Nurru ka.
Mamma ja papa elasid oma kodus edasi. Aga nemad ei kasvanud enam suuremaks, nemad muutusid hoopis vanemaks ja väiksemaks ja väsisid ära. Nii see elu käib. Kui emme oli laps, siis olid mammal ja papal lehmad ja lambad ja kitsed ja sead ja kassid ja kanad ja kukk ja küülikud ja koerad, aga tasapisi nad enam ei jaksanud nii palju. Nüüd on mammal ja papal ainult üks kits ja kanad ja kukk. Ja umbes kümme kassi ka!
Vahel sõidavad emme, issi, Marta, Anna ja Leena külla – mammale ja papale külla. Aga Kurru-Nurru ei tule, sest kassidele ei meeldi autoga sõita. Nii ei ole Kurru-Nurru mitte kunagi näinud, et mamma ja papa juures elab umbes kümme kassi. Vahel Anna küll jutustab talle neist kassidest, ja kitsest ja kanadest ja kukest ka.
Niisugune on lugu olnud mamma ja papaga nii kaua, kui Anna mäletab.
Aga nüüd see enam päris nii ei ole.
Enam ei saagi öelda, et mamma ja papa juures. Kuigi keel tahab ikka öelda, et mamma ja papa juures. Aga tegelikult jäi papa selle suve hakul haigeks. Papa puhkab nüüd surnuaias. Ja mamma ja papa juures elab nüüd ainult mamma. Ja muidugi kits ja kanad ja kukk ja umbes kümme kassi ka.
„Papa elab nüüd ühes teises ilmas,“ ütleb emme. Mis ilm see täpselt on, seda Anna veel uurib.
MAMMA JUURDE?
Igal hommikul saab putru, aga mõni hommik ei saa ka – sest kui on pühapäev, siis saab pannkooki.
Igal hommikul istub igaüks oma kohale, et ajada hommikujuttu, kui ta oma hommikuputru või pühapäeva-pannkooki sööb.
Ja täna hommikul on kõik vanamoodi. On teisipäev, tatrapudru päev. Aga emmel on tähtsa jutu nägu peas.
„Lapsed,“ ütleb ta. „Kui mina olin laps, elasin ma suvel alati mamma ja papa juures. Kas teie tahaksite minna mamma ja papa juurde?“
„Aga papat ei ole seal,“ ütleb Anna. „Sa pead nüüd ütlema, et mamma juurde.“
„Jah, seda küll,“ nõustub emme. „Mamma juurde jah. Ma muretsen, et mammal on natuke igav ja kurb seal üksinda. Jah, tal on seal kassid ja kanad ja kits, aga ehk on talle ikka inimesi seltsi vaja? Kui sina ja Marta oleksite sel suvel mamma juures maal külas… On see hea mõte? Kas see meeldiks teile?“
„Aga kus teie olete?“ küsib Marta. „Ja kus Leena on? Ja kus Kurru-Nurru on?“
„Mamma juures ei ole vannituba. Kuidas me seal peseme?“ tuleb Annale meelde.
„Ja kus me seal magame?“
„Kas me teid siis üldse ei näe?“
„Ega Leena ei tule? Tema küll pole suur tüdruk!“
„Kas mammale meeldib, kui me tuleme?“
Ja nii palju küsimusi on veel! Ja emme vastab. „Plaan on selline. Leena jääb minu ja issiga. Me viime teid maale mamma juurde. Jaa, mamma ootab. Ja kümme kassi ka, jaa, ikka. Aga Kurru-Nurru jääb muidugi siia. Ja pesta saab kausis ja saunas. Ja magada saab kušetil või lakas. Ja kui teile seal ei meeldi, siis saate meile helistada.“
„Minu meelest ei ole mammal telefoni,“ tuleb Martale meelde.
„On küll! See on tal sahtlis. Ja teie aitategi meeles pidada, et mamma peab iga hommik ja iga lõuna ja iga õhtu korra oma telefoni vaatama! Te olete suured mõistlikud tüdrukud, teie abi on vaja!“
Suured tüdrukud jaa.
Ja Marta vaatab Annale otsa ja hüüab: „Muidugi läheme!
Me paneme seal kõikidele kassidele nimed ka!“
MIDA PAKKIDA?
Natuke kurb on kodust ära minna ja asju pakkida. Aga natuke põnev ka! Mis riided kaasa võtta? Mis mänguasjad kaasa võtta? See on nagu lennukiga lõunamaale minek.
„Minul oli lapsena justkui kaks kodu,“ jutustab emme. „Üks oli päris kodu ja teine oli mamma ja papa kodu. Mul oli mamma ja papa juures oma kapike ja seal olid riided. Need olid minu ema vanad riided, sellest ajast, kui mu ema veel laps oli.“ Siis jääb emme mõtlema. „Need riided on võibolla ikka seal kapikeses alles! Ma arvan, et see kapike on nüüd vana suure kapi taga peidus.“
Kui põnev, mõtleb Anna. Salapärane kapike, mis on vana suure kapi taga peidus!
Aga praegu pole aega unistada, praegu tuleb pakkida. See on natuke keeruline, sest Anna ja Marta ei tea, kui kauaks nad mamma juurde jäävad. „Teeme nii, et algatuseks üks nädal,“ pakub emme. „Siis vaatame edasi. Ja iga päev saame helistada. Ärge unustage, et teie olete mamma telefoni valvurid!“
Leena tatsab ka ringi ja vaatab, mis toimub. Marta voodi peal on suur kott ja Anna voodi peal on suur kott. Kokku kaks kotti, mõtleb Leena. Ja mina olen kaheaastane! Leena on väga tark. Ta saab aru küll, et Marta ja Anna lähevad kodust ära ja tema jääb koos KurruNurruga. Leena ja Kurru-Nurru, kokku kaks.
Aga Kurru-Nurru on voodi all peidus. Temale ei meeldi pakkimine. Miks inimesed reisivad, mõtleb Kurru-Nurru. Miks nad sikutavad kotid kapi otsast alla ja tõmbavad pesu sahtlist välja ja topivad kotti? See ei ole üldse mõnus. Nii mõtleb Kurru-Nurru.
Leena arust on pakkimine aga täitsa mõnus. Ta pakib Marta kotti kaks klotsi ja Anna kotti kaks klotsi. Kokku kaks! Või on kokku hoopis neli?
Keegi ei märka, et Leena pakib ja arvutab. Sest Marta toob jooksuga tennised ja Anna toob jooksuga hambaharja ja emme otsib, kuhu on kilejoped kadunud, ja issi läheb õue vaatama, kas autoga on kõik korras.
Siis ongi kõik pakitud.
Leena lehvitab issi süles ja arvutab. Koju jäävad issi ja Leena ja Kurru-Nurru. Kokku kolm. Autos on emme ja Marta ja Anna. Kokku kolm. Ja nad lähevad maale, mamma ja papa juurde.
Aga kui palju see kõik kokku teeb?
NÄHTAMATU PAPA
Hops, üks autosõit, üks unetukk, ja juba hakkabki paistma see teeots, kust edasi sõites näeb mamma ja papa maja! Kõik on ju ammu teada. Aga kõik on natuke uutmoodi ka.
„Mul on natuke imelik tunne,“ ütleb emme. „Kuidas ma teid siia üksi jätan? Aga samas olin mina ka teievanune, kui ma suvel pikalt siin, mamma ja papa juures elasin.“
„Mul on natuke imelik tunne, sest papat ei ole,“ ütleb Marta.
„Meil kõigil on imelik tunne, sest papat ei ole,“ vastab emme. „Aga mina mõtlen nii: ei olegi vaja öelda, et papat ei ole. Papa on ikka! Aga ta on nüüd nähtamatu. Ta on teises ilmas ja ta käib vahel siinses ilmas ka ringi.“
„Kas nagu kummitus?“
„Jah, ta on meie hea armas kummitus, meil ei ole vaja teda karta. Ja sul ei ole vaja karta mammaga papast rääkida. Kui sul on tunne, et tahad mamma käest papa kohta midagi küsida, siis küsi! Mina arvan, et mammal on hea meel, kui ta saab papast rääkida.“
„Ja papal on ka hea meel, kui me saame temast rääkida,“ arvab Marta ja küsib: „Kuule, võibolla on papa praegu siin autos ka?“
Emme on vait ja noogutab.
Ainult autohääl on kuulda – nagu ikka, kui kusagile kaugele sõita ja vahepeal vait olla. Eelmine maailm jäi maha ja uus maailm on veel kaugel ees. Vahepeal saab olla vait ja vaadata, mis aknast paistab.
Siis tulebki see teeots, kust edasi sõites hakkab paistma mamma ja papa maja. Auto sõidab nüüd nii aeglaselt, et Anna ärkab ka üles. „Teate, mis mina unes nägin! Papat! Papa ütles, et ta on nähtamatu!“
„Sa magasid,“ ütleb emme, „aga su kõrvad kuulsid, mida me rääkisime. Me rääkisimegi enne sellest, et papa on nähtamatu.“
„Aga võibolla nägi ta seda und sellepärast, et papa ongi meiega siin autos?“ küsib Marta.
„Jah!“ Emme naerab. „Ja papal on igal juhul hea meel, et ma teid mammale seltsiks viin!“
Siis ongi päris viimane pööre. Tuleb vanade hõbehallide pajupuude rida. Nende puude peal saab nii hästi ronida ja kiikuda ja seekord ei ole kiiret, mõtleb Marta. Me saame siin palju päevi kiikuda!
Mamma tuleb just maja tagant ja lehvitab. Tal on naljakas rätik kaelas.
Kalli-kalli, mamma!
