Kogutud teosed

1 Äratuskell raputas ta ärkvele. Oli märtsikuu ja väljas ikka veel kottpime. Martin ajas end üles, pani voodilambi põlema ja vajutas äratuse kinni. Mobiili ekraanil oli SMS tema pojalt, kirjutatud kell 3.51. Tulen varsti. NB palun ilma tseremooniata. Martin ohkas. Elis oli tähistanud oma sünnipäeva eelõhtut Jazzhusetis, mis ei olnud vist enam tagasihoidlik paaristantsulokaal, ja kusagil kõrtsi ja kodu vahel oli ta nähtavasti pidanud vajalikuks isale meelde tuletada, et ta ei soovi üleslaulmist. Teel vannituppa koputas ta poja toa uksele ja sai vastuseks vaikse mühatuse. „Palju õnne sünnipäevaks,“ ütles Martin. Ta pani kohvimasina käima. Tõi esikupõrandalt ajalehed. Röstis saia ja keetis muna. Kui ta oli jõudnud kultuurilehekülgedeni, ilmus välja tema pesamuna, läks otsejoones valamu juurde, võttis klaasitäie vett ja kallas kurku. Viimaste aastate jooksul oli Elis mitukümmend sentimeetrit pike­ maks kasvanud ja sai üha selgemaks, et ta on ema nägu – kõhetu ja heledate lokkidega. Martini peamine panus Elise geenikombinat­ siooni oli pruunid silmad ja Gustavi väitel kalduvus mossitada, aga teha sealjuures nägu, nagu ei mossitaks. „Oli sul tore õhtu?“ Elis noogutas ja jõi veel ühe klaasi vett. „Kas tahad oma kingitusi kohe või hiljem?“ Poeg mõtles mõne silmapilgu ja siis raputas tema rinnakorvi iiveldus­hoog. „Hiljem,“ niutsatas ta ja sööstis tualetti. Martin jõi viimase kohvilonksu ära ja läks riietuma. Ta hoidus kapiukse peeglisse vaatamast. Ta teadis väga hästi, mil­ line ta välja näeb. Rinnakarvad olid hakanud halliks minema. Sääre­ marjad olid kleenukesed, põlved kondised. Ta treenis küll kolm korda nädalas Göteborgi kalleimas spordiklubis, aga vahet polnud. 11