Võtsin kolju asitõendikotist välja ja asetasin õrnalt roostevabast terasest kärule. „Nii, ütle mulle, kes sa oled,“ laususin vaikselt. Kohtuantropoloog David Hunter on Grampiani mägismaalt, kus ta oli pidanud järjekordset moonutatud surnukeha lahkama, teel tagasi koju Londonisse oma tüdruksõbra juurde. Selle asemel tuleb ta vastu politseiülema palvele ja sõidab Välis-Hebriididele kaugele Runa saarele, et uurida kohutavat avastust. Hunter on näinud surma mitmel kujul, kuid isegi teda rabab see, mille ta eest leiab: peaaegu täielikult põlenud surnukeha, ainult jalalabad ja üks käsi on tulest puutumata. Kas see võib olla klassikaline juhtum inimese iseeneslikust süttimisest? Kohalik politsei on kindel, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid Hunter pole selles veendunud. Põlenud säilmeid uurides leiab ta tõendeid, mida kartis. See ei olnud juhus, see oli mõrv. Samal ajal kui väike kogukond püüab Hunteri leiust toibuda, tabab saart katastroofiline torm. Elekter kaob, side mandriga katkeb ja tulesurmasid tuleb aina
