Proloog „Eanu*, räägi seda lugu põdrakasvatajast, kes kohtas hald jat!” Poisi hääl oli tungiv ja selge ning veeres mööda põran dat nagu peotäis külmunud pohli. Máriddja pikutas teises toas ja kuulis, kuidas Biera rüü pas lurinal kohvi läbi suhkrutüki, mida ta hambus hoidis, ja pani siis tassi linaga kaetud lauale. „No seda oled sa juba palju kordi kuulnud, aga eks ma siis räägi veel korra,” vastas ta poisile tehtult tüdinud toonil. Aga tema naine teadis, et Bierale meeldib väga lugusid jutustada, juba tema vanemad olid jutuvestjad ning olid omakorda pärinud selle kombe teistelt, kes tallasid eluradu enne neid. Niimoodi jäid lood meelde ja niimoodi jättis rahvas, kes ei kirjutanud sõnu paberile, endast jälje maale, mida nad püüdsid puutumata jätta. Eelkõige armastas Biera rääkida lugusid poisile, kes istus köögisohval, pilk ühtaegu ergas ja väsinud, ja kee rutas nende vahel laual kasetohust suhkrutoosi. Máriddja kohendas patja põse all, tõmbas patsi välja ning sättis selle paika, nii et tal oli rahulikus hämaruses mugav lamada. Ta pani silmad kinni. Ka tema armastas Biera lugusid, eriti neid, mis sündi sid niimoodi – lapse soovil. Seal kambri hämaruses nägi ta vaimusilmas, kuidas Biera pilk vaatab kaugusse, kui mees otsib enda seest sõnu, otsib seda noort põdrakasvatajat, * Onu (põhjasaami k) – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
7