PROLOOG
Kõigil meil on jutustada oma lugu. Aga mis siis, kui sul oma lugu ei ole? Mida sel juhul pihta hakata? Kui sa oled Janice, hakkad sa teiste lugusid koguma.
Ükskord vaatas Janice Oscarite auhinnatseremooniat, kus pidas kõnet kuulus inglise näitleja, keda peeti lausa rahvuslikuks aardeks. Oma kõnes kirjeldas see Rahvuslik Aare, kuidas tal kunagi, kui ta oli veel noor ja suurtest lootustest kantud, oli koristajana töötades kombeks teiste inimeste vannitubades peegli ees seista ja hoida võidukaid poose võttes käes puhastusvahendi pudelit nagu Oscari kujukest. Janice mõtles, mis oleks juhtunud siis, kui see Rahvuslik Aare ei oleks ikkagi näitlejaks saanud. Kas ta oleks siis endiselt koristaja nagu tema? Nad on enam-vähem samas vanuses – varsti viiskümmend täis – ja näevad Janice’i arvates isegi veidi ühte moodi välja. Nojah (nüüd naeratab ta endamisi), võib-olla siiski mitte nii väga ühte moodi, aga nad mõlemad on lühikest kasvu ja kehaehitusega, mis viitab võimalusele, et tulevikus võib neile tublisti kilosid lisanduda. Ta mõtleb, kas ka see Rahvuslik Aare oleks viimaks teiste inimeste lugusid koguma hakanud. Janice’ile ei meenu, mis teda neid lugusid koguma pani. Võib-olla oli see pildike elust, mis talle silma jäi, kui ta kusagil Cambridge’i ümbruses bussiga tööle sõitis? Või mõni vestluskatke, mida ta juhtus kraanikaussi küürides pealt kuulma? Ühtäkki märkas ta, et kui ta elutoas tolmu võttis või köögis külmkappi sulatas, kippusid inimesed talle oma lugusid jutustama asuma. Võib-olla olid nad seda alati 7