Luba, et vaikid

MÕRVAPÄE V Jari lahkus reedel kontorist juba enne nelja, käis alkoholipoest läbi ja tal oli toit juba valmis, kui Maria mitu tundi hiljem koju laekus. „Kui hea lõhn.“ Naine andis Jari põsele kiire musi. Ta nägi umbes sama kurnatud välja nagu pärast eilset padelimängu. „Kas ma jõuan duši all käia?“ „Ikka.“ Kui ta natukese aja pärast märgade juustega tagasi tuli, tundis ta ennast lõdvestunumalt. Ta tõstis loomuliku naeratuse saatel oma veiniklaasi. „Ma pean järgmisel nädalavahetusel Brüsselisse sõitma. Amatööridest belglased on jälle mingi käki kokku keeranud.“ „Järgmisel nädalavahetusel?“ „Kurat küll.“ Nüüd tuli Marial endal ka meelde. „Kas sa pidid siis Västergötlandi sõitma?“ Jari noogutas põgusalt. Viimastel sügistel oli ta mõne kolleegiga jahil käinud. Alguses oli ta jahiloa teinud selleks, et mitte seltskondlikust koosviibimisest ilma jääda, aga peagi oli ta väljakutse, võistlusmomendi enda kütkesse langenud ja nüüdsel ajal pühendus ta iga-aastasele jahile jäägitult. „Aga tüdrukud saavad hakkama,“ ütles Maria. „Nad ei ole enam väikesed.“ Jari neelatas ja luges kolmeni. Just selle pärast ta muretseski: et nad polnud enam väikesed. Kümme aastat tagasi võisid nad Mariaga vähimagi mureta ümber maakera tööreisidel käia, aga hilisteismelisi tüdrukuid ei saanud jätta vanaema või tädi või mõne teise lapsehoidja hoolde. Nüüd oodati, et nad on iseseisvad ja võivad üksi kodus olla, Jari suhtus sellesse aga kõhklusega, kuna mäletas enda otsustusvõimet selles vanuses. Või õigemini selle puudumist. „Kas panen Sixtenile ka taldriku?“ küsis ta, enne kui nõud lauale kandis. 11