–1–
Pärast pikka masendavat sajuperioodi näitas septembrikuu teine pool oma kaunimat palet. Peaaegu pilvitus taevas säras päike ja õhk oli suviselt soe. Ka tuul oli oma hiljutised üleannetused unustanud ja paitas nägu. Tambet Rahusoo istus tülpinult arvuti taga, sest eelmise kolme kuu jaemüügi analüüs ei tahtnud kuidagi edeneda. Kuidas sa istud sellise ilmaga puhkepäeval kodus? Eriti veel siis, kui oled terve nädala pingelist tööd teinud. Ta vaatas aina edasi tõttavaid kellaseiereid, kuid ei suutnud midagi otsustada. Oleks Siret kodus, kindlasti oskaksime midagi asjalikku ette võtta, mõtles mees nukralt, aga tema kallis kaasa oli pärast viimast suurt riidu kolmeks nädalaks ootamatult Itaaliasse läinud. Ainuüksi Sireti ärasõidu meenutamine viis tavaliselt liigagi rahuliku Tambeti taas endast välja. Mees tegi tahtmatult kärsitu liigutuse ja oleks äärepealt kruusitäie kohvi arvuti klaviatuurile valanud. Õnneks sai ta viimasel hetkel kruusisangast kinni. Tõi lapi, kuivatas loigu ära ja sulges arvuti. Läbi avatud akna kuuldus kusagil kõrgel keerlevate sookurgede hääli. Tambet kiirustas trepile ning kiikas taevasse. Esialgu ei näinud ta midagi. Alles pärast pikemat otsimist silmas mees sinitaeva taustal pisikesi täpikesi – salgake kogukaid linde oli end kõrgele-kõrgele kruvinud. Samal hetkel tabas Tambetit äkiline mõttesähvatus. Mis oleks, kui jätaks kodus molutamise kus see ja teine ning põrutaks kuhugi loodusesse? Miks ka mitte. Ära sellest kivilinnast! Seda enam, et viimasel ajal olevat metsadesse palju seeni ilmunud. Mees unustas ikka ja jälle ära, et nad ei ela juba ammu enam kivilinnas, vaid linnalähedases külas. Ausalt öeldes ei osanud
5