Teine peatükk
„Siin Meredith! Olete ühenduses minu automaatvastajaga, mis tähendab, et ma teen parasjagu midagi vahvat. Jätke sõnum.“ „Meredith, Leigh siin, jälle,“ ütles ta oma kodumaja ees kõnniteel tammudes. Ta oli sinna kõndinud, püüdes selgusele jõuda, mis õigupoolest sel hommikul juhtunud oli. „Anna andeks, et ei saanud su kõnet vastu võtta. Mul oli... ärikohtumine. Palun helista mulle kohe tagasi.“ Ta lõpetas kõne ja astus majja ning sõitis liftiga kaheksandale korrusele, koju. Tuppa astudes heitis Leigh kingad jalast ja viskas kontsakingad ja õlakoti esikumatile ühes arvutikotiga, mis oli hakanud talle tunduma nagu rihmaga kivimürakas. Ta asetas telefoni väiksele kohvilauale, millel seisid eredavärviline keraamiline kauss, mille memm oli ühe komplekti osana valmistanud, viimased kodukaunistusajakirjad ja romaan, mida ta oli tahtnud alustada, kuid mille jaoks ta polnud veel vaba hetke leidnud, ning vajus diivanile, püüdes hoiduda end haletsemast. Tema telefon andis piiksatusega märku sõnumist ja Leigh ajas end uuesti sirgu. Ta haaras telefoni ja silmitses ekraani: Kas said Meredithi kätte? Mul ei õnnestu ikka veel teda tabada. See oli ema. Ei veel, vastas ta. Ekraanile ilmus uus sõnum: Püüa veel. Ta peab olema majakeses, et seda kuulda. Leigh vastas: Sa ju tead, et püüan.
24