PROLOOG
Ta istub oma laua taga, hall hirmust selle tohutu sammu ees, mida, kui see kord astutud, enam olematuks ei tee. Nagu aeg ja surm. Ta kirjutab ja sulg väriseb ta käes. Olen sellele juba mõnda aega mõelnud. Saan aru, et suurem osa inimesi ei mõista, miks ma seda teen, eriti need, kes armastavad mind ja keda armastan ka mina. Saan öelda ainult, et mitte keegi ei tea, millises põrgus ma elanud olen. Ja viimastel nädalatel on see muutunud lihtsalt talumatuks. Mul on aeg minna. Mul on kohutavalt kahju. Ta kirjutab oma nime alla. Tavapärane toretsev kritseldus. Loetamatu. Ja voldib kirjakese kokku, nagu võiks teksti peitmine selle kuidagi olematuks muuta. Nagu halva unenäo. Nagu selle sammu, mille ta kohe pimedusse astub. Nüüd ta tõuseb ja vaatab oma toas viimast korda ringi, juureldes, kas tal tõesti jätkub julgust see ära teha. Kas ta peaks kirja sinna jätma või mitte? On sel tegelikult mingit tähtsust? Ta heidab sellele pilgu, kiri on nüüd uuesti lahti vajunud, toetatud vastu monitori, kus ta loodab selle kindlasti silma hakkavat. Kui ta pilk langeb kaarjatele kirjatähtedele, mida ta õppis kasutama kõigi nende aastate eest, mil kogu elu teda veel ees ootas, torkab talle südamesse terav kahetsusvalu. Nukravõitu meenutus süütusest ja noorusest. Kriiditolmu ja koolis pakutud sooja piima lõhn. Kui mõttetu see kõik on olnud!
7