Lavastatud surm

1. peatükk Ronald Smith keksis närviliselt jalalt jalale, ta kleenuke kogu oli nagu üksainus suur vabisev närvipundar. Täna pidi olema päev, mil talle saab osaks suur kuulsus. Lava taga seisev mees peaaegu tundis õhku täitvat elevust, nagu oleks elektrivool siksakitades teatris ringi sähvinud ja igale hoones viibijale kerge adrenaliinilaengu andnud. Mees oli populaarse telesarja „Kõige jubedamad mõrvad“ juures tegev olnud kolm aastat, kuid tema roll konsulteeriva patoloogina polnud talle ihaldatud kurikuulsust toonud. Tegelikult narrisid kolleegid Smithi ta osaluse tõttu lausa avalikult. Just see oligi teda ajendanud vähemalt kuuel korral nõudma võimalust ekraanile ilmuda, ent talle oli alati ära öeldud. Siis oligi talle suurepärane mõte tulnud. Keegi ei pillu enam ninaga, kui taibatakse, et just tema on kindlustanud sarjale suurima tähelepanu. Mehe pisikeste rotisilmade pilk takseeris väikesesse teatrisaali valguvat publikut. Esimest rida täitsid erinevate riiklike väljaannete meelelahutusveergude esindajad. Nad kaanisid tasuta šampanjat ja hirnusid valjult naerda, jagades omavahel lugusid viimasest vasakule panemisega vahele jäänud kuulsusest. Sellel õhtul kehtis range kaamerate ja muude salvestusseadmete kasutamise keeld. Tegemist oli otse-eetriga ja keegi ei pidanud saama võimalust sellest mingit YouTube’i videot teha. Kogu publik oli põhjalikult läbi otsitud ja vastavad seadmed sissepääsu juures ära korjatud. Kui üldse midagi, siis pigem suurendas see saalis valitsevat suminat ja elevust. 5