OTT ARDER
laulusõnad
Saateks
Ott Arder sündis koguduse kõnekoosoleku ajal.
Pastorist isa tõttu olla teda koolis tögatud, ja seda ei teinud mitte ainult klassikaaslased, vaid ka nõukogude õpetajad, nii on ta ise omakäelises eluloos meenutanud. Nelja-aastaselt ronis ta kirjutusmasina taha ja hakkas esimesi jutukesi vorpima.
„Mu lapse- ja noormehepõli polnud just kerge, aga tagantjärele tundub kõik siiski helge.“ Selles ütluses on ottarderlikku muretust. Tema ülikoolipõli lõppes kiirelt, legende jutustatakse sellest, mis siis ikkagi juhtus parteiajaloo eksamil ja kas noor Ott ei osanud või ei tahtnud valetada... Või tahtis ta natuke esineda? Lavakooli ta sisse ei saanud, kuigi tema ettevalmistatud hakklihamasina-etüüdist kõneldakse samuti legende. Töötada jõudis ta noores eas piimamehena, trükkalina, orkestritöölisena, päästeparvede kontrollijana,
asjaajajana, katlakütjana... ja siis edasi juba sõnu seades. Avaldamine lihtne polnud, poliitilise suguvõsa taak takistas. Aga tänu muusikust vennale Jaan Arderile avanes Apelsini-pundi tagauks ja ühtäkki laulsid kõik Ott Arderi sõnu, isegi kaugel nõukogudemaa avarustes kõlasid „Jei, aeg jei pjaatu, jei, jei...“ ja „Illusjoo-illusjoo, sivailoo-sivailoo...“.
Siia raamatusse on kogutud kummardused Ott Arderi kui rahvalauliku poole. Iga eestlane teab tänu Apelsinile, Rujale, Karavanile, Tõnis Mägile, Riho Sibulale ja teistele koostöödele vähemalt mingit osa Oti loomingust peast. Takkajärele on öeldud, et just tänu suurepärastele tekstidele olid paljud Apelsini ja Ruja uued laulud eriline sündmus. Kuidas need laulud sündisid? Kes mäletab, see meenutab. Kes on juba teisel pool vikerkaart, selle meenutusi sai otsitud arhiividest. Samas on see raamat ka eluloo- ja suguvõsakillukeste kogumik. Oti isapoolne vanaisa Aleksander Arder oli ooperisolist, emapoolne vanavanaisa Jaan Poska poliitik. Tõsi, nagu Ott Arder ise teab öelda: „Jaan armastas ka laulmist ja teenis elatist sellega, paralleelselt juuraõpingutega oli ta kiriku köster-salmilaulja. Jaanil oli kena hääl – kui ta 1905. aasta sündmuste järel vangi langes, siis laulis ta ka seal suure hooga, teiste rõõmuks, hoidis meeleolu kõrgel.“ See meenutus ammusest raadiosaatest1 oli mulle, raamatu koostajale, oluline pusletükk, aidates ette kujutada seda, kuidas kõik seotud on. Erilist mälumaastiku kaardistamist saate lugeda laulu „Maateadus / Ultimaatum“ juurest (lk 84–89). See lugu algab noore Ott Arderi vangistamisest Siberis ja käib ringiga läbi aja ja ruumi, puudutades põnevaid suguvõsaliikmeid. Tõeline maateadus!
Omaette teadus on aru saada, kust leida nii-öelda õiged sõnad. Kirjandusmuuseumis on tallel Ott Arderi sahtlitest leitud tekstid, neid oleme ka illustratsioonidena kasutanud. Aga ametlike sõnadena on siin raamatus kirjas siiski eelkõige
1 Saatest „Mulle meeldib see muusika. Ott Arder“, Eesti Raadio, 2000
kõige esimese sisse lauldud versiooni sõnad. Need on vahel ka muutuma hakanud, teiste esituste käigus on lisandunud nüansse. Näiteks „Valeühenduse“ laulus, Tõnis Mägi esitatud originaalversioonis on „hiirtel urud“, aga Robert Linna kirjutas need sõnad maha kuulmise järgi ja tema sisse lauldud versioonis on „hiirtel vurrud“.
Sõbrad teavad öelda, et Ott pidas oma laulutekstidest päris palju ja tahtis välja anda luuleraamat-noote. Siin raamatus pole küll noote, aga on ruutkoodid, mille abiga „läheb laul lahti“!
Laulutekstid on raamatusse sätitud kronoloogilises järjekorras, nii hästi, kui võimaldas osaliste mälu- ja arhiivi-info kokku klapitamine. Aastaarv laulu pealkirja juures näitab seda, mis aastal sündis laul, teisisõnu, millal said kokku sõna ja viis; vahel oli üks enne, vahel teine. Mõnda Oti luuletust on viisistatud mitu korda ja nii mõnegi sellise näite oleme raamatusse mahutanud külg külje kõrvale.
Ott Arderi sulest tulnud laulutekstid ETV „Lasteekraanile“ jäid aga siit raamatust välja, need ilmuvad peagi raamatusarja „Laulgem kaasa“ lastesaadete laulusõnade kogumikus. Head lugemist, head kuulamist, head kaasalaulmist!
Epp Petrone koostaja
PS. Aitäh kõigile, kes aitasid kaasa! Jaak Ahelik, Yoko Alender, Elisabeth Arder, Helin-Mari Arder, Marika Arder, Voldemar Arder, Avo Elme, Hedvig Hanson, Novella Hanson, Maarja-Liis Ilus, Mart Juur, Sirje Jõesaar, Madli Karro, Vladislav Koržets, Ott Lepland, Merle Lilje, Ivo Linna, Reet Linna, Robert Linna, Marju Länik, Karl Madis, Tõnis Mägi, Andres Mälk, Ants Nuut, Olav Osolin, Margit Ossipova, Anna Petrone, Priit Pihlap, Heli Pikk, Meelis Punder, Rain Põdra, Rein Rannap, Heino Seljamaa, Liis Seljamaa, Janika Sillamaa, Joel Steinfeldt, Aade Tael, Agu Tammeorg, Mikk Targo, Heli Teedla, Ilmar Trull, Tarmo Urb, Viktor Vassiljev, Aili Vint, Toomas Vint, Peeter Volkonski ja Hardi Volmer.
Postuumne tänu neile, kelle sõnu ajaloost leidsin tsiteerimiseks: Tõnu Aare, Urmas Alender, Jaan Arder, Teet Kallas, Leonhard Lapin, Riho Sibul... ja muidugi Ott Arder!
Laulud tähestiku järgi
Chile 73 (1974)
Muusika: Rein Rannap
Sõnad: Ott Arder
Esitaja: Ruja
:,: Tšiili! Tšiili! :,:
Sinu krampides väänleva keha nad süütasid põlema.
Jäid vaatama selja taha, ja mina jäin elama, jäin elama.
:,: Usu, me jääme elama! :,: Me jääme elama.
:,: Tšiili! Tšiili! :,:
Ehas verevas koitu see näeb, kes on sündinud vabana.
Ja tõusevad miljonid käed:
Tšiili, sinul on tagala, sul on tagala.
:,: Usu, me jääme elama! :,: Me jääme elama.
:,: Tšiili! Tšiili! :,:
Pole kusagil veel mehepoegi sünnitatud surema.
Julm vägivald sünnitab leegi, mis ta purustab tulega, jah, tulega.
:,: Usu, me jääme elama! :,: Me jääme elama...
Ruja
Ott Arder: „Selle teksti kirjutasin 1968. aastal, kui tankid läksid Praha peale. „Sinu krampides väänleva keha nad süütasid põlema“...“
(Saatest „Ob-la-di, Ob-la-da. Ott Arder“, ETV, 2001)
Rein Rannap: „Olime Otiga tuttavad, liikusime samades ringkondades. Ta pöördus ise selle käsikirjalise tekstiga mu poole, et tulemas on noortelaulude võistlus ja kas ma teeks viisi... Vaatasin, et Rujale sobiks see küll. Laul läks läbi ja saime isegi auhinnalise koha. Sõnad ei räägi ju konkreetselt Tšiilist, sellise pealkirja luuletusele pani Ott just selle võistluse pärast – et oleks ideoloogiliselt õigustatud. Toona oli Tšiilis just olnud mingi vasakpoolne poliitiline vastasseis. Meie aga saime nii taas korra oma maailmavalu välja karjuda. Oti tekstid olid alati korralikud. Selles mõttes, et nende kinnitamisega polnud probleeme: neil oli justkui piksevarras küljes. Kui tsensor luges, siis tema silm jooksis piksevardast mööda ega märganud seal midagi lubamatut. Nii töötas ka pealkiri „Chile 73“.
Mul olid selleks ajaks ärakeelamisega juba korralikud kogemused. Kõik esitatavad laulud tuli kinnitada. Enne igat Ruja esinemist pidin mina kui ansambli juht tippima kirjutusmasinal ümber kõik seekordsed laulutekstid ning viima isiklikult kohale – lausa nelja instantsi, et neile sealt mõne aja pärast heakskiitev pitser ja allkiri saada. Salvestised aga kinnitas raadio nn ülekuulamiskomis jon. Kui ei meeldinud, siis lükati laul tagasi või kirjutati arhiivikaardile märkus, et eetrisse võib lasta ainult „erijuhtudel, eriloaga ja erisaates“.
Aga mitte ainuski kord ei tekkinud mul jama Oti tekstidega. Sest ta ei öelnud kunagi midagi otse.“
Tuukrilaul (1976)
Sõnad: Ott Arder
Muusika: Tõnu Aare
Esitajad: Apelsin; Reet Linna; Gerli Padar; Ott Lepland ja Priit Volmer; Faraday jt
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda, ei ole seatinataldadega kingi.
Nad sinust maha peavad jääma supelranda, kui sina vee all asjalikult kõnnid ringi.
Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha, ei sõber telefoni teel sind tülita.
Et lisaraskus liialt rõhub sinu keha, siis pinsile saad varem, nagu oletan.
Refrään
Vaga vesi, sügav põhi, mull-mull-mull-mull-mull, mull-mull-mull-mull-mull!
Kas tunned alati end nagu kala vees sa? Ei tundu ohutuna mulle sinu koht.
Seal pole millegagi täita oma lõõtsa, kui juhtub midagi ja otsa lõpeb õhk.
Refrään
Vaga vesi, sügav põhi...
Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha. See pole sina, kes peab masti ronima. Ent vee alt välja tulla hoopiski ei taha, sest pinnapealsed asjad sind ei huvita.
Refrään
Vaga vesi, sügav põhi...
Ott Lepland ja Priit Volmer
Apelsin
Ja tänu sinule on vee peal mitmed laevad, ja tänu sinule on merepõhja kaart.
Ma usun, mehed, et teil tasub näha vaeva –ja vee alt otsida meil tuleb oma saart!
Refrään
:,: Vaga vesi, sügav põhi... :,:
Ott Arder: „Ma olin suhteliselt töötu kirjamees ja kahtlane dissident, aga siis astus ellu Apelsin. Mina olin Apelsini-Jaani vend, sellest mu tekstimeistritöö alguse sai.
Mati Talvikul oli tulemas probleemne telesaade tuukritest, Tõnu Aarel oli viis valmis, mina mõtlesin: mida ma tuukritest tean? Sõnaraamat on ikka kõige targem asi. Lõin raamatu lahti: seatinataldadega kingad. Noh, laul valmis! Panin selle kohe kähku raskuseks, et asi kiiremini põhja poole vajuks. Ja põhileitmotiivi panin paika, et ka vee alt otsida meil tuleb oma saart.
Hiljem olid tuukrionud päris rahul olnud, et päris asjatundlik mees, ei tea, kust ta küll teadis meie asju. Professionaalidel oli hea meel!“
(Saatest „Vikerkäär. Ott Arder “, Eesti Raadio, 1997)
Ants Nuut: „Esitame seda laulu Apelsiniga siiamaani. Mäletan, et kõige esimeses telesaates esines tuuker, kes oli vee alt päästnud 17 inimest. Talle laul meeldis. Alles hiljuti olid meil publiku hulgas vetelpäästjad, tulid pärast rääkima ja kiitsid laulu. Ja jutustasid oma lugusid, kuidas nad inimesi on päästnud.“
Kalle Sepp ja Apelsin
Madli Karro, Oti õde: „Huvitaval kombel on Ott kõiki meid päästnud.
Nelja-aastaselt tõmbas ta kaheaastase Jaani allikast välja.
Kui ta oli kaheksa ja mina kolm, juhtus minuga lauamängu hoos õnnetus – kõõlusin tooliga, keel suust väljas, kukkusin nii, et hammustasin keele läbi, verd purskus... Ott jooksis minuga otse haiglasse ja mulle õmmeldi keel suhu tagasi, nii ruttu, et ei jõudnud paiste minnagi.
Kui Ott oli üksteist, kukkus üheaastane Aade vette ja jälle oli Ott see, kes päästma hüppas.“
Arderite pere: vasakult Ott, ema, õde Madli, isa, vend Jaan, kõige keskel õde Aade