Lasteekraani
1. osa
laulud
Laulud
Saateks
Eesti on nii pisike, küllap igaühel meist on oma isiklikud lood televisiooniga kokku puutumisest.
Minu esimene selline lugu on ajast, kui ma viieaastaselt Tallinnas haiglas olin ja seal koridoris ühe tädiga juttu ajasin. Ta usaldas mulle saladuse: ta olla Tädi Ruth, seesama teleka-tädi. Ei uskunud ma eriti, sest ta nägi oma uduste beebijuustega välja hoopis teistsugune kui suurte lokkidega lastemaailma superstaar telekaekraanilt. Aga haiglariietes tädi väitis seepeale, et teleris esinedes kannab ta parukat. Ähmaselt mäletan, et koju minnes jutustasin täiskasvanutele oma tähtsa kohtumise lugu ja mind muiati välja. Nii jäigi minu jaoks mällu kummaline kombinatsioon Tädi Ruthist, piinlikkustundest ja küsimusest „kas ta on päris?“. Või valetas?
See ammune lugu oli nii sügavale mälukihtide vahele ära peidetud, et ma üllatusin, kui selle raamatu killukesi kogudes sain teada: Tädi Ruthil olid tõepoolest parukad. Ja et see tõepoolest oli saladus. Niisiis, mine tea, oli ta päris? Vist oli.
Meie kortermaja hoovis oli üks lava meenutav poolavatud varjualune, seal meeldis meie hoovi lastele taaslavastada seda, mida olime kusagil ekraanil näinud. Jagasime rollid ära, vahel tuli ka loosi võtta, ning asusime mälu järgi mängima. Küll reedeõhtuseid teatriõhtuid, küll lastelavastusi, küll lihtsalt telesaateid, vahel sekka ka mõnda kinos nähtud India filmi. Samamoodi nagu teleinimesed õhkavad oma kunagiste saadete kohta – „Kahju, et neid alles ei ole!“ –, õhkan ka mina.
Küll tahaks näha, mida me seal varjualuses kokku keerasime. Vahel hakkas mõni mäng nii meeldima, et kutsusime kohale publiku, lapsevanemad. Mõni foto sellest isegi on, aga muidugi ei mingeid videolõike. Aeg oli selline. Lapsepõlvemängusid salvestas mälu.
On väga palju seda, mida ei saa taastada. Aga õnneks siiski midagi saab, ühiselt meenutades, pingutades... Või mis pinge see ikka, puhas rõõm! Mulle väga meeldis seda raamatut teha ja lapsepõlvemaal tagasi olla.
Mida iganes me seal lapsepõlvemaal majade taga putkas mängisime või lavastasime, oli üks kindel märk, mis meie mängu lõpetas. Meil ei olnud ju kellasid ega telefone, aeg voolas nii, nagu voolas. Aga varem või hiljem jõudis kätte õhtu, avanes kortermaja aken ja keegi lapsevanem hüüdis täiest kõrist: „Lasteekraan!“ Seda maagilist sõna teadsime kõik. Hetke pärast jooksime eri suundades, igaüks oma kodu poole, maagilise ekraani ette. Võib-olla ma natuke liialdan, sest kas meid siis enne kella kaheksat õhtul tõesti sööma ei kutsutud? Võib-olla avanes vahel ka mõni aken ja sealt kostis „Sööma!“? Aga seda pole minu mälusalves alles. Seal on vaid maagiline jooks, mis järgnes hüüdele „Lasteekraan!“. Koju joosta polnud pikk maa, tavaliselt olin selleks ajaks kohal, kui Telepoiss oma etteastet lõpetas ja hakkas kõlama saate alguse muusika.
Tänapäeva Eesti lastel ei olegi vist midagi sellist, mis kõiki neid ühendaks. Nagu täiskasvanud, nii ka lapsed tunduvad olevat killustunud erinevatesse subkultuuridesse, hobirühmadesse. Aga meie, nõukogudeaegsed põlvkonnad, teadsime kõik üheskoos neidsamu Eesti Televisiooni lastesaadete kangelasi. (Tõsi, Tallinna lapsed teadsid lisaks sellele midagi veel, aga see oleks juba üks teine jutt...)
Kutsungi teid nüüd ühisväljale ja nostalgiaradadele, kõiki neid, kes mäletavad! Kaasa võivad tulla muidugi ka need, kes ei mäleta, aga kellel on uudishimu mineviku laste maailma piiluda.
See raamat on kokku seatud enam-vähem ajaliini pidi, alates sellest nädalast, kui eetrisse läks kõige esimene lastesaade, kulgedes läbi kümnendite kuni 1980ndate algupoolde. Kuna saateid, laule ja mälukilde on palju, siis jätkub lasteekraanimaailm ka järgmises raamatus: „Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud, 2. osa“. Vandersellide, Kass Arturi, Onu Raivo, Leopoldi, Äpu ja Postikanaga kohtume seal.
Head lugemist, head kuulamist ja vaatamist (lisatud ruutkoodide abil on võimalik laule ja videolõike avada), head kaasalaulmist!
Epp Petrone koostaja
PS. Aitäh abi eest! Ilma teieta ei oleks see raamat päris seesama, Anneli Aasmäe , Priit Aimla, Märt Avandi, Mare Bachman, Ebe-Ruuta Eelmäe, Ivo Eensalu, Harry Gustavson, Maile Hiiet, Ats Joorits, Krista Juhvelt, Sirje Jõesaar, Ene Järvis, Guido Kangur, Katrin Karisma, Tiit Kimmel, Kalju Kivi, Andrus Kivirähk, Juhan Kivirähk, Ülle Kotta, Ave Kumpas, Anna-Liisa Kurve, Harry Kõrvits, Tõnis Kõrvits, Eno Leies, Viljar Leisalu, Margus Lepa, Mari Lill, Mari Lippus, Helena Läks, Ivar Murel, Tõnu Naissoo, Lauri Nebel, Vilja Palm, Ulvi Pihel, Heli Pikk, Peeter Pirksaar, Pille-Riin Purje, Malle Pärn, Gunta Randla, Iren Reede, Tõnis Rätsep, Raivo Rüütel, Kertu Saks, Ain Seeblum, Heino Seljamaa, Heli Teedla, Ene-Maris Tali, Maarja Tali, Hendrik Toompere juunior, Harriet Toompere, Are Uder, Berk Vaher, Tiina Vapper, Lembit Viilup, Piret Viisimaa, Peeter Volkonski, Hanna-Liina Võsa ja Tiiu Übi.
Olen kasutanud tsitaate juba lahkunud inimestelt, keda samuti tänan – kõige eest, mis nad meile andnud on. Aitäh, Ingrid Kivirähk, Virve Koppel, Uno Leies, Väino Luup, Heljo Mänd, Olaf Paesüld, Liia Palmse, Malle Peedo, Erich Rein, Hendrik Toompere, Lembit Ulfsak, Tiiu Vahi, Ferdinand Veike ja Eve Viilup.
Buratino laul (1952)
Sõnad: Eero Sepling
Muusika: Jaan Koha
Esitaja: Ferdinand Veike (Buratino) erinevates raadio- ja telelavastustes
Nüüd vast olen täitsamees, täitsamees, täitsamees, koolitee mul jalge ees, jalge ees, jah, ees.
Tahan olla virk ja hea, virk ja hea, virk ja hea. Targaks saan siis õige pea, õige pea, jah, pea.
Nüüd vast olen täitsamees, täitsamees, täitsamees. Koolitee mul jalge ees, jalge ees, jah, ees.
Refrään
:,: Mul Buratino nimeks ja ärge pange imeks, et lõbus olen ma –sest teisiti ei saa. :,:
Lapsed, hoolsalt õppige, õppige, õppige.
Ja üha tarkust koguge, koguge ju nüüd.
Kõige paremini tee, paremini tee, jah, paremini tee, nii kodumaad ju teenite, teenite siis te!
Buratino 1952
Buratino 1966
Lapsed, hoolsalt õppige, õppige, õppige. Ja üha tarkust koguge, koguge ju nüüd.
Refrään :,: Mul Buratino nimeks... :,: Buratino 1981
KUST TULI BURATINO NUKK?
Vastus: Riiast, aastal 1954. Sealne nukuteater praakis äsja valminud nuku välja, sest see olevat välja kukkunud liialt „Walt Disney stiilis“.
„Riias ta tööd ei saanud, aga minu juures sai,“ kommenteeris Eesti Papa Carlo Ferdinand Veike.
Veel enam: välja praagitud nukk hakkas Eestis ajalugu tegema.
Buratinoga algasid telesaated „Nüüd vast olen täitsamees...“ laulis Buratino kahisevas tele-eetris 24. juulil 1955 Ferdinand Veike ette valmistatud saates.
Just nii algas Eesti Televisiooni omasaadete ajalugu, neljandal päeval pärast teleülekannete alustamist. Enne seda oli Eesti 238 televiisoriomanikule näidatud ringvaateid ja dokumentaalfilme, aga Buratino-saade oli esimene, mis valmistati spetsiaalselt teleülekandeks.
Juba augustikuust 1955 sai pooletunnine saade „Buratino esineb telestuudios“ regulaarseks.
Buratino enne televisiooni
Buratino hääl sai raadiostaariks tegelikult juba enne seda, kui Buratino nukk Riia nukumeistrite juures valmis sai –omapärane metalne hääl sündis 1952. aastal kuuldemängus „Kuldvõtmeke“.
Kui nukk ja hääl kokku said, algas nende tähelend nukuteatris: lavastuses „Buratino teab kõik“ mais 1955.
Mõlemad karjäärid jätkusid televisioonitöö kõrvalt.
Nukuteatris kirjutati Buratinole veel kaks näidendit: „Maailmarändur Buratino“ ja „Buratino lendab Kuule“, viimane osutus eriti edukaks, nii et seda näidati ka Kesktelevisioonis.
Buratinot (aga ka näidendi autorit Uno Leiest ja peaosatäitjat Ferdinand Veiket) kutsuti festivalile paljudesse riikidesse.
Raadioski kirjutati Buratinole erinevaid minikuuldemänge ja lastesaateid.
Ferdinand Veike ja Buratino teleintervjuu
SEE KUMMALINE HÄÄL...
Ferdinand Veike: „Eero Sepling, kes töötas raadiomajas helitehnikuna, oli kirjutanud Aleksei Tolstoi „Kuldvõtmekese“ järgi kuuldemängu ja palus mind selle kuuldemängu juurde juhiks. Meil tekkis probleem: milline võiks olla Buratino hääl? Mismoodi võiks ta kriuksuda või vinguda, missugune puine kõla peaks temal olema?
Arvasime, et võiksime selle probleemi lahendada helitehnilisel teel. Alul, kui paneme magnetofonilindi käima aeglaselt, räägib näitleja pikkamööda oma sõnad lindile, seejärel paneme sama lindi kiiremini käima – ja lõikame kõik Buratino repliigid teiste osaliste vahele. Ega siis jäänudki muud üle, kui näitejuht pidi oma häälega proovima, kuidas see välja tuleb. Esimesed katsetused tõendasid, et võime niimoodi Buratino häält teha küll, kogu kuuldemängu ulatuses oli see kohutavalt suur töö.
Pärast esietendust tuli raadiosse palju kirju, ühesõnaga: täielik õnnestumine.
Edasi kutsuti mind Buratinoga Keila koolilastele esinema. Mulle oli Riiast kingitud väike Buratino nukk. Ma võtsin selle väikese Buratino kaasa ja lootsin, et suudan ise kuidagi endast välja pressida selle kõrgendatud metalse hääle. Mäletan, lapsi oli väga palju koos. Kohtumisel kõnelesin kõigest, ka sellest, kuidas seda häält tehakse.
Õpilased esitasid otsese küsimuse: kas te nüüd ei saaks seda häält teha? Näitasin nukku ja püüdsin välja pressida nii kõrge-kõrge hääle, nagu vähegi võimalik! Muidugi hakkas see hääle moodustamine häälepaeltele, nii et pärast seda kohtumist oli mul hääl ära. Oli üleliigne pingutamine, pressimine.
Karta oli, et sügisel kutsutakse mind veel Buratinoga külla ja ma pean kuidagi selle hääle saavutama. Terve suvi läks selle peale, et püüda kõnetehnikute ja hääleseadjate näpunäidete järgi oma häält kuidagi suunata ette hammastesse ja üles, kõrgele ja ette... Lõpuks polnudki enam vaja mõtelda, kuidas see hääl moodustus. Oligi Buratinol hääl olemas!
Ja ta jäi mulle suureks südamesõbraks, on siiani üks mu armastatumaid rolle.“
(Saatest „Lastehommik. Ferdinand Veike“, Eesti Raadio, 1966)
Buratino hääle dublandid. Lisaks Ferdinand Veikele said vajadusel Buratino häälega hakkama Väino Luup, Uno Leies ja Raivo Kuremaa.
Väino Luup: „Lõpuks saavutasin Buratinona niisuguse meisterlikkuse, et kui Veike oli ise kas haige või kuskil ära ja ma seda kuju tema asemel televisioonisaates mängisin, tekitas see tema abikaasal huvitavaid küsimusi.“
(Artiklist „Väino Luup läks noorukina...“, Õhtuleht, 2020)
Telesaateid oli palju: „Buratino joonistusvõistlus“, „Buratino reisikiri“, „Buratino viktoriin“, „Buratino uued sõbrad“, „Sportlane Buratino“, „Liiklusinspektor Buratino lood“ jt. Buratino saatesarjad olid eetris aastatel 1955–1979, hiljem oli Buratino episoodiline saatekülaline.
Miks pole Buratino algsaateid alles? Televisiooni alguses olid kõik otsesaated. Vahel harva kasutati võimalust filmida monitorist otsesaate ajal filmilindile. Tänu sellele ongi mõned lõigud algusaja Buratinost siiski olemas. Hilisemaid saateid küll salvestati, aga videolindid olid defitsiit ja läksid taaskasutusse.
Terita tähelepanu! Eno Leies: „Üksvahe oli teles saade „Terita tähelepanu“, lapsed pidid märkama, mis oli saates valesti. Üks laps kirjutas: „Buratinol oli saates neli sõrme“. Jah, tõsi, ainult et tal oligi kogu aeg olnud neli sõrme. Samas eks see natuke valesti oli jah, et miks mitte viis!“
Buratino kloonimine. Ferdinand Veike tegi tööd kokku üheksa, kümne või isegi üheteistkümne puunukuga (eri allikad väidavad erinevalt), kõik need puunukud olid täpselt ühte nägu. Keskmiselt kandis igaüks neist ära kolm ülikonda.
Kõige vanem Buratino. Tema on see, kes kunagi välja praagiti. Teda hoitakse hoolega Tallinnas, telemaja fuajee püsinäitusel.
Buratino sel sajandil. Öeldakse, et kui selle sajandi ETV on siiani loonud mõne kultuslastesaate, siis
Telepoisi laul (1962)
Sõnad: Ellen Niit
Muusika: Ülo Vinter
Esitaja: Ingrid Kivirähk (Telepoiss) lastesaates „Telepoiss...“
„Telepoiss...“ 1962–1972
Idee: Helgi Oidermaa
Lavastaja: Ants Kivirähk jt
Režissöör: Tiiu Vahi jt
Toimetaja: Helvia Tomson Telepoiss
Mul kõrvad on ja silmad ja süda kah on sees, kehv poiss ei ole mina, vaid päris täitsamees.
Kui tuttipidi kinni ma jään ehk kuhugi, kui elu käest saan pinnida või pähe muhugi...
Ei ole sellest miskit!
Taas traksi ajan end, taas traksi ajan end! See, kes kardab riski, on õige vilets vend, vilets vend!
Mul kõrvad on ja silmad ja süda kah on sees, kuid muu siin laias ilmas :,: saab ise kätte mees! :,:
KUST TULI TELEPOISS?
Ingrid ja Ants Kivirähk
Vastus: Moskvast. Kuna siinmail polnud tollal veel õppinud nukutegijaid, läks Eesti Televisiooni kunstnik Jaak Palmse kavanditega Moskvasse ning sai sealt kolm toredat Telepoissi: üks naerunäoga, teine tõsise ilmega ja kolmas nn multinukk, keda sai hõlpsasti liigutada, kes oskas joosta, lehvitada ja uksi lahti teha. Millist nukuilmet parajasti tarvis oli, seda kasutatigi.
(Artiklist „Telepoiss teeb jälle kraapsjalga“, Postimees, 2002)