M
adala värava kõrval asuval sambal oli kiri: „Lourdes’i püha Neitsi Maarja grott. Ballyredmond. Õnnistatud ja avatud 9. mail 1954, Maria aastal.“ Madonna palvetavate käte ümber olid mässitud puust palvehelmed, need langesid peaaegu ta jalgadeni. Pjedestaali aluse ümber kasvasid potikrüsanteemid ja -kannikesed, veidi lähemal mõned pika varrega liiliad ja roosid. Sealsamas kõrval lamas näoga värava ja tee suunas madonna pea, selle nina oli põskedega tasa taotud ja suu huultest ilma jäänud; kivikillud õielehtedel meenutasid seebihelbeid ja näritud sõrmeküüsi. Küla lapsed käisid ringi üksteist süüdistades ja teismelisi põrnitsedes ning mehed ja naised peatasid kohtudes üksteist teeradadel ja osutasid peaga groti suunas, et midagi omavahel sosistada. Preester andis missal teada, et selle teo toimepanijal pole põrgutulest tagasiteed, ja vanad naised nihelesid kiriku pikkadel pinkidel, silmad kinni pigistatud, ise koogutades oma roosikrantse näppides. Ta mõtles nüüd nende naiste peale. Kolmkümmend aastat tagasi oli ta istunud ja neid silmitsenud, jälginud nende käsi värisemas ja kehasid vihkamise ja vanuse peaaegu märkamatus rütmis õõtsumas. Ja siis, seal istudes, taipas ta seda esimest korda. Ta vakatas ja pani käed toidu kohal kokku. „See pidi olema tema,“ sosistas mees. Ta kõigutas aegamisi pead ja kujutas vaimusilmas ette ema teda head ööd soovides suudlemas, ta põske silitamas ja seejärel, haamer pihus, pimeduses mööda teed minekule asutamas. Ta viis taldriku ja tassi valamusse ja kõndis külaserva, et seal grotti viiva väikese värava juures seista, ja kui autod tema selja 7