ÜKS
Joe Goldingile hakkas just ligi tikkuma kahtlus, et ta oli teinud kohutava vea, kui töökogemuse saamiseks Hartley ja Edwardsi detektiiviagentuuri valis, kui nende Walmgate’i kontorisse sisenes blond naisterahvas. Kuigi mees ei osanud öelda, mis nimelt, oli naises miski, mis sundis teda end toolil rohkem sirgu ajama. Istuvuse järgi otsustades oli pikk karmiinpunane mantel, mida naine kandis kaitseks oktoobrikülma eest, väga hästi õmmeldud.
Aga ei. Mitte see polnud Joe tähelepanu äratanud. Ehk oli asi naise kõnnakus? Viisis, kuidas ta näis mehe tarvis Kitt Hartley ja Grace Edwardsi laudade vahele üles seatud ajutise töökoha poole tippivat peaaegu kikivarvul. Naiste väike detektiiviagentuur asus ajaloolises Yorki linnas ning nende uuritud juhtumid hõlmasid kõike alates truudusetusest ja lõpetades sarimõrvadega. Pärast seda, kui Joe oli ettevaatlikult Kittile lähenenud ning rääkinud talle keerulistest pööretest, mis tema elus viimasel ajal olid toimunud, oli naine lahkelt nõustunud lubama tal paar kuud enda ja Grace’i töövarjuna toimetada, et näha, kas tal selles ametis ka tulevikku võiks olla.
Kuigi elu agentuuris oli hoopis midagi muud kui Manchesteris investeerimispankurina veedetud aastad, oli Joe sunnitud iseendale tunnistama, et see oli siiski täiesti teistsugune, kui ta oli ette kujutanud. Esiteks oli töö arvatust palju aeglasem. Kõik abiotsijad olid kas helistanud või kirjutanud ja nende mured olid olnud üpris väikesed. Siiani kõige dramaatilisem asi, millega Joe
oli kokku puutunud, oli kohaliku delikatessipoeomaniku palve kindlaks teha, kas üks tema alluvaid kassast raha varastab.
Miks küll oli tal kummaline tunne, et asjad võtavad nüüd hoopis teise pöörde?
Võib olla oli põhjuseks asjaolu, et äsja sisenenud naine oli esimene silmast silma klient, keda Joe oma kahe agentuuris töötatud nädala jooksul nägi. Ainsad teised külalised olid olnud Kitti parim sõbranna Evie, Kitti elukaaslane, kohalik politseiuurija Malcolm Halloran, ja vana naine nimega Ruby Barnett, kes näis arvavat, et tal on selgeltnägijavõimed. Niipalju kui Joe aru sai, oli
Ruby Kitti sõbranna. Hoolimata sellest, et naine end Ruby üsna veidrate ennustuste peale vaevu ohjes hoida suutis.
Ühel oma paljudest etteteatamata külaskäikudest oli Ruby Joele öelnud, et mees kohtub peagi kellegagi, kes toob tema ellu uut elevust. Joe oli üritanud teha nägu, et taoline ennustus ei lähe talle sugugi korda. Ent ta teadis ka, et pärast kõike möödunud aastal toimunut oli tähelepanu üdini endasse haarav vaheldus vajalikum kui miski muu. Ja võib olla oli äsja teretamata sisse astunud uje naine nimelt see, kellele Ruby oli vihjanud.
Ta polnud just mõne Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti romaani stiilis näitsik, kuigi just nimelt nende kahe kirjelduste kohaseks oli Joe detektiiviagentuuri elu kujutlenud, enne kui veetis kaks nädalat formulare ja pangaoperatsioonide väljavõtteid läbi töötades. Vähemalt jätkus Kittil, kes töötas lisaks ka raamatukoguhoidjana, sündsustunnet talle seepärast kaasa tunda. Naine oli sama suur Chandleri ja Hammetti fänn kui Joegi. Tegelikult tundus, et raamatut, millest Kitt huvitatud poleks, ei olnudki olemas. Agentuuri seinad olid vooderdatud profileerimis ja kohtumeditsiinialaste teostega ning vestlused nende ühise krimiromaanihuvi teemal olid aidanud nii mõndagi üsna igavat tööd pisut elavdada.
Kõigi nende hallis kontoris beeži laua taga töötatud aastate jooksul olid head mõrvamüsteeriumid aidanud Joel tabelite ja koosolekute surmigavuse eest põgeneda. Pärast seda, kui ta oli lugenud veebist artiklit edukast Hartley ja Edwardsi detektiiviagentuurist, oli ta peas kuju võtnud üks idee. Üsna varsti pärast abikaasa Sarah’ surma oli ta töölt koondatud. Sellal, kui ta ei osanud oma eluga veel midagi ette võtta, oli seni ainult raamatutest loetud intriige ja põnevust tõotav töö väga ahvatlev tundunud. Pärast esialgset ootusärevust ja koos Kittiga tööülesannete paika panekut oli endise igavavõitu kontoritöö juurde naasmine mõjunud kibeda pettumusena.
Aga see naine … ilme ta näol lubas draamat. Kuigi mitte just Anne Riordani* kehastus, tundus ta sellest hoolimata sellise tegelasena, kellest Raymond Chandler kirjutada võiks. Ta oli pikka kasvu – Joe pakkus julgelt pealt meeter seitsmekümne –, kuid paistis samas kummaliselt väike. Tundus, otsekui sooviks ta, et maapind ta neelaks, ja täidaks ta soovi millimeeterhaaval. Joe märkas ka, kuidas naise mustast nahast käekotisanga pigistav käsi värises. Ebamäärases soovis neid korrastada silus Joe kiiresti sõrmedega läbi oma tumepruunide juuste. Seejärel avas suu, et naist tervitada ja loodetavasti pisut julgustada, ent Kitt jõudis temast ette.
„Kas saan teid kuidagi aidata?“ küsis ta oma jääsiniste silmade pilku tulnukale kinnitades. Ta oli naisest märgatavalt lühem, kuid mõjus ometi märksa enesekindlamalt ja heidutavamalt. Ehk oli asi tema tuleleegina punastes juustes ja tikksirges kehahoiakus, kuid igaühel, kes Kitt Hartleyga kohtus, oli kohemaid selge, et see naine rumalaid inimesi ei kannata. Kui arvestada, missuguste
* Tegelane Raymond Chandleri krimiromaanis „Hüvasti, mu arm“. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
„Jah … ma … kui teil midagi selle vastu pole, sooviksin rääkida Kitt Hartleyga isiklikult. Tegemist on … väga keerulise looga.“
Naise hääl kõlas Joe kõrvadele üllatavalt peen. Ta oleks suurepäraselt sobinud 1940. aastate raadiosse. Igal juhul oli ta kindlasti pärit kaugemalt lõunast.
„Mina olengi Kitt Hartley,“ selgitas Kitt.
„Aa … teie oletegi …“ Naine vaatas Kitti otsast Joe otsa. „Palun tuhandest vabandust, ma ei tea, miks ma arvasin, et Kitt on mees. Kui piinlik.“
Grace, kes nautis igasugust Kittile osaks saavat ebaõnne, olgu see kuitahes pisike, hakkas itsitama. Naerdes hüplesid ta pruunid lokid ülesalla, just nagu saaksid mingil moel naljast aru. Kuigi India päritolu, oli Grace kogu elu Leedsis elanud, ja Joe oli avastanud, et kuna nad mõlemad tulid kaugemalt lääne poolt, oli neil ka sarnane huumorimeel. Ent kui asi Kitti puutus, tundusid Grace’i naljad üsna piiripealsed ja Joe ei teadnud õieti, kuidas neile reageerida. Kitt ise oli pärit PõhjaYorkshire’ist ja sealne rahvas oli tuntud selle poolest, et neist oli õieti võimatu aru saada ning nende huumorimeel kippus olema lausa nii kuiv, et meenutas kohati kõrbe. Seepärast ei osanud Joe ka öelda, kas Grace’i tembutamine lõbustas või ärritas Kitti. See aga oli tähtis info, kui soovisid oma mis siis et ajutisele, kuid siiski bossile meele järele olla.
Kitt raputas abi poole pead. „Tänan, Grace. Vara veel mulle Amazonist võltsvuntse tellima hakata.“
„Kas ma siis teeksin seda?“ küsis Grace suuri vaevu naeru tagasi hoides.
Soovimata abi süütule ilmele verbaalselt reageerida, jõllitas Kitt teda hetke vihaselt ja pöördus seejärel tagasi naise poole, kes oli teda ekslikult meheks pidanud.
Cox vähemeeldivate inimestega töö naist kokku viia võis, oli see arvatavasti uskumatu eelis.
Joe pani end valmis. Tõsiasi, et Vale of Yorki ülikooli raamatukogus oli Kitti valdusala naisuuringud, oli teemaks olnud rohkem kui korra. Põhjalikel uurimisandmetel põhinev lühiloeng sugudele pandud ootustest võis tõepoolest tulekul olla, ent paistis siiski, et praegu huvitas Kitti rohkem see, mis oli naise nende juurde toonud. Ilmselt ei jäänud külalise närvilisus ka temal märkamata.
„Selle pärast pole vaja sugugi muretseda. Tegelikult on see üsna tavaline viga,“ lausus Kitt. „Vahel kasutatakse seda Christopheri lühendina – nagu Marlowe, eks ole –, aga minu puhul on tegu lapsepõlves pandud hüüdnimega, lühendiga Katherine’ist. Ja teie olete?“
„Oi.“ Naine pani käe meelekohale ja raputas pead. „Tõesti palun vabandust, ma ei tea, mida ma mõtlesin. Niimoodi ennast tutvustamata sisse sadada. Minu nimi on Caroline. Caroline Lewis, kui täpsemalt teada soovite. Ilmselt soovite. Vabandust, ma olen endast väljas. Ma … ma ei suuda õieti mõelda. Sellepärast ma teie jutule tulingi.“
„Võtke istet, Caroline,“ ütles Kitt leebelt. Samasuguse häälega nagu tookord, kui Joe talle oma naise surmast oli rääkinud. Sellest kumas midagi sooja ja kuldset. Ta hääl oli tulvil lahkust, mis pani inimesi end vabamalt tundma. „Need siin on minu kolleegid Grace Edwards ja Johan Golding.“
„Aga te võite mind Joeks kutsuda,“ parandas Joe kähku.
Kitt vilksas teadjalt tema poole vaadata, kuid ei öelnud selle üsna arusaadava katse peale nende võimaliku kliendi poolehoidu võita midagi.
„Ja teie kutsuge mind Carlyks, seda teevad kõik,“ vastas naine bobisoengusse lõigatud blonde juukseid kõrva taha lükates.
„Noh, Carly, mida iganes teil öelda on, kõlab see kõik väga tõsiselt,“ märkis Grace. „Ja nagu traditsioon nii tõsistel puhkudel nõuab, panen ma teevee üles.“
„Mulle Lady Greyd, kui sa juba teed!“ hüüdis Kitt talle järele. Joe piiratud kogemuse kohaselt ei jätnud Kitt teejoomise võimalust eales kasutamata.
„Mida muud?“ hüüdis Grace naeratades vastu.
„Ja kuna meil on klient, siis palun võta häid küpsiseid,“ lisas Kitt.
Grace lõi rusikaga õhku, suutes seda varjata küll Carly, aga mitte Joe eest.
Kui tee oli valmis ja häid küpsiseid ringi pakutud, avas Kitt märkmiku ning naeratas külalisele leebelt.
„Aitäh tee eest,“ sõnas Carly pärast paari väikest sõõmu. „See mõjub alati rahustavalt.“
„Sellepärast me hoiamegi hoolikalt silma peal, et varud otsa ei saaks,“ lausus Grace. Tema tugev LääneYorkshire’i murdekõla tõi miskipärast just teest rääkides täishäälikud rohkem esile.
„Kas suudate nüüd, kus te pisut rahunenud olete, meile oma siiatuleku põhjusest rääkida?“ uuris Kitt. „Kui teema on raske, võtke lihtsalt samm korraga. Kiiret pole kuhugi ja parem ärge ülemäära pingutage.“
Carly silmitses oma jooki ja noogutas. Seda tehes vajusid juuksed talle näo ette ja ta lükkas need uuesti kõrva taha. „Jah, muidugi. Te kõik olete minuga väga kannatlikud olnud. Paljud teised inimesed oleksid juba nõudnud, et hakaku ma lõpuks rääkima. Aga sellest on päris raske rääkida. Asi … asi on mu onus, mõistate.“ Carly hääl murdus ja pisarad ei paistnud kaugel olevat. Naine vabandas ja neelatas.
„Pole midagi,“ vastas Kitt. „Võtke rahulikult aega.“
Pärast paari sügavat hingetõmmet tundus naine olevat võimeline jätkama.
„Minu onu nimi on Ralph Holmes. Ta oli Carlisle’i lähedal puhkusel. Nii palju kui ma meie viimase vestluse põhjal aru sain, siis Solway abaja ääres. Ja noh, ta … mulle tundub, et ta on kadunud.“
Cox
Kitt noogutas peaaegu vaevumärgatavalt ja ootas hea hetke, enne kui rääkima hakkas, andes Carlyle võimaluse soovi korral veel midagi lisada. Alles siis, kui sai ilmseks, et naine ootas Kittilt väikest taganttõuget, esitas ta järgmise küsimuse. „Kahju kuulda. Lammutame selle info väiksemateks tükkideks, et teil oleks lihtsam sellest rääkida. Püüame ajajoone paika panna. Millal te onuga viimati kontaktis olite?“
„Kolme päeva eest,“ vastas Carly. „Noh, õieti mitte kontaktis selle sõna otseses mõttes. Ta jättis mu kõneposti sõnumi.“
„On see teil alles?“ uuris Kitt. Joe kuulis ta hääles lootusenooti. Ta alles õppis põhilisi ametioskusi, kuid ühel paljudest teepausidest oli Kitt talle põhjalikult rääkinud, kui kasulikud on nende töös nii video kui ka helisalvestised.
Carly võttis sõnagi lausumata käekotist telefoni ja avas kõneposti. Ta vajutas valjuhääldi nuppu, et kõik kuuleksid.
„Sõnum vastu võetud reedel, kuuendal oktoobril kell kakskümmend kaks kakskümmend kuus,“ teatas masinlik hääl. Järgmine hääl kuulus Holmesile. Selle sügavast, peaaegu kähisevast kõlast sai Joe aru, et rääkis kindlasti vanem meesterahvas.
„Carly, Ralph siin. Anna andeks, et ma seda sulle isiklikult öelda ei saa, see oleks palju parem olnud. Aga mul on siin olles olnud aega mõelda. Siinne loodus on nii … nojah, selle mõju on keeruline sõnades edasi anda. Sinusugune noor inimene ei saa sellest ka ilmselt aru, aga vana mees nagu mina … See, kuidas abajas padurat piirab. Tekib tunne, just nagu seisaksid maailma lõpus. Ja see … see paneb mõtlema. Elust ja, noh, kõigest. Nii et ma tahtsin sulle lihtsalt öelda … et tollesse Bethnal Greeni üüriurkasse ma tagasi ei lähe. Ma tean, et see tuleb sulle vapustusena, aga ma lihtsalt ei suuda seda enam taluda. Minu elu ei pidanud niimoodi minema. Üksildane vana mees. Ei naist. Ei lapsi. Ei sidemeid ega ka väljavaateid. Olen viimase paari päevaga aru saanud sellest, mida keegi mõista ei taha. Ma eelistan elu sealt eemal. Sellepärast
Kostis piiks. Joe, Kitt ja Grace vahetasid pilke, kuid pärast kuuldut ei osanud keegi neist midagi öelda.
KAKS
Esimesena katkestas vaikuse Carly.
„Ma tean, mida te mõtlete,“ ütles ta kõigile kolmikust ükshaaval otsa vaadates. „Te mõtlete, et millest see hull naine räägib? Onu ei ole kadunud. Ta läks ise omal algatusel kuhugi. Alustas uut elu, täpselt nii, nagu ta ise ütles.“
Ta vaikis hetke, lastes sõnadel mõjule pääseda. Joe oli sunnitud tunnistama, et ei pidanud küll Carlyt hulluks, ent siiski imestas, miks naine sellise sõnumi põhjal otsustas, et onu teadmata kadunuks liigitub. Ta püüdis oma hämmingut varjata, kuid tal polnud aimugi, kas see ka õnnestus.
„Asi on selles,“ jätkas Carly, kui keegi midagi ei öelnud, „et ma tunnen onu ja ta lihtsalt ei teeks midagi niisugust. Tema sõnum ei ole loogiline. Mitte põrmugi.“
„Teie tunnete oma onu paremini kui meie. Aga mida täpselt te sellega silmas peate?“ küsis Kitt. Ta hääl kõlas rahulikult. Sealt ei aimunud mitte mingeid emotsioone, mis andnuks mõista, kas ta peab Carly väiteid tõeseks või ekslikuks.
Cox otsustasin, et jäängi eemale … igaveseks. Lähen kuhugi ja alustan värskelt otsast peale. Ma ei tea veel, kuhu. Võib olla annan teada, kui olen end sisse seadnud, aga kui sa minust enam midagi ei kuule, siis on tõenäoline, et olen uues elus palju õnnelikum kui tolles, mis selja taha jäi. Armastan sind väga ja jään edaspidigi armastama, isegi kui me enam kunagi ei kohtu. Hoia ennast.“
„Noh, esiteks ei vihka ta oma kodu Bethnal Greenis. Ma pole varem kuulnud, et ta sellest niimoodi räägiks. Ta armastab seda kohta. Muudkui soovib, et saaks endale lubada see ära osta. Tal pole kunagi rahapuudust olnud, aga te ju teate, missugused need Londoni majade hinnad on. Isegi päris jõuka inimesena ei saanud ta seda kohta endale päriseks osta. Olen seda nii palju kuulnud, et selle urkaks nimetamine pole absoluutselt tema moodi. Ma ei saa sellest üldse aru.“
„Ta ütles, et abajat ümbritsev loodus muutis pisut tema vaateid,“ tähendas Kitt. „Võimalik, et ta elaski enda arvates seal, kus soovis, kuid muutis nüüd meelt … aga ma ütlen seda praegu ainult põhimõttelise vastuväitena. Missuguseid ebakõlasid sõnumis veel on?“
Carly vaikis hetke, enne kui jätkas, ta paistis pisut jahmunud, et Kitt suutis onu käitumisele kohemaid mõistuspärase seletuse leida. „See lihtsalt ei kõla tema moodi, muud midagi,“ vastas ta. „Ta pole kunagi üksildane olnud. Tema taust on väga hea, tal on olnud palju võimalusi abielluda ja pereelu elada, aga ta ei kasutanud neid. Ütles alati, et eelistab omaenese seltskonda. Et abielu polevat tema jaoks. Nii et see jutt, et tal pole naist, pole väljavaateid ja nii edasi … see ei kõla tõeselt, vähemalt mitte selle mehe suust, keda mina tean. Ta oleks otsekui teine inimene.“
„Ma ei taha teid küll kuidagi solvata, aga kas olete kindel, et ta ka sügaval sisimas samamoodi tundis?“ küsis Joe, oskamata arvata, missugune reaktsioon sellele järgneb. Kuid isegi tema mõistis detektiivindusest sellevõrra, et selle küsimuse vajalikkust teada. „Mõnikord manavad inimesed – eriti mehed – ette vapra näo, sest tunnevad, et ei saa teistele rääkida, mis nendega tegelikult toimub. Võib olla kartis ta kellegagi abielluda, sest tal oli hirm, et too võib ta maha jätta või surra …“
Joe hääl kuhtus ja ta tabas Kitti pilgu. Sellest paistis eksimatult kaastunne. Tõsiasja pärast, et isegi teise inimese probleemidele
Carly raputas pead. „Politsei ütles sama, kui ma nende jutule läksin. Oli ilmne, et nad ei kavatse midagi teha. Meeleheites hakkasingi PõhjaInglismaa detektiiviagentuure guugeldama. Ja siis ma leidsin teid ja … lootsin, et suhtute asja avatuma meelega.“
„Kinnitan teile,“ ütles Kitt, „et kõik meeled siin toas on avatud.“
„Kitti jutu järgi on minu meel ja isegi suu alati lausa liigagi avatud,“ pistis Grace vahele. See ninakas kommentaar tõi Carly näole hetkeks tõrksavõitu naeratuse.
„Aga algatuseks peame alati palju küsimusi esitama,“ selgitas Kitt. „Kardan, et ka ebamugavaid.“
„Ja minu avatud meele ja suu kaitseks: selleks, et teid võimalikult palju aidata, peame kõigile võimalustele avatud olema,“ lisas Grace. „Kõigile. Kaasa arvatud sellele, nagu see asi pealtpoolt paistab. Et teie onu tõepoolest otsustas, et on aeg värskelt otsast alata. Tööd vastu võttes peame olema kindlad, et me kliendi raha ei raiska.“
„Ah nii,“ sõnas Carly kulme kergitades. Ta polnud ilmselgelt rahul, et meeskond polnud kohe tegutsema asunud, kuid Grace’il oli õigus. Kui Carly onu omal algatusel kadunud oli, olnuks naiselt raha vastu võtmine teadmises, et tõenäoliselt on onu täie elu ja tervise juures, lihtsalt tema ära kasutamine. Joe tundis Kitti alles vähe aega, kuid sellest piisas teadmiseks, et igasugune ärakasutamine on talle vastuvõetamatu.
„Te peate onuga väga lähedased olema, et ta teile niimoodi helistas,“ tähendas Kitt.
„Seda arvasin minagi.“ Carly naeratas pooliti. „Sest perekonnast oleme ainult meie kahekesi järel, mõistate. Ta on mu ema vend. Õdesidvendi mul pole ja mu vanemad on juba … lahkunud. Nii et olemegi ainult meie kaks.“
Cox keskendudes kiskus teda miskitmoodi tagasi armastatud Sarah’ surma juurde.
„Kahju kuulda, et teil on elus nii palju kaotusi olnud,“ lausus
Kitt kurvalt pead vangutades. „Minu töö tõttu pole tõsiasi, et selles maailmas on nii palju valu ja leina, mulle sugugi uudis.“
„Mu ema suri, kui olin alles väike, nii et sellega olen omamoodi leppinud,“ kostis Carly. „Kuigi vahel ma siiski mõtlen, mis oleks olnud siis, kui ta poleks tolles avariis hukka saanud. Isa kaotasin haigusele alles aasta eest.“
Joe püüdis kõigest hingest võpatust maha suruda. Kuulmine lähedase kaotusest raskele haigusele tabas liiga hella kohta.
„Meie suhted Ralphiga olid alati olnud head,“ jätkas Carly, „aga pärast isa surma muutusime veel palju lähedasemaks.“
„Väljavaade kaotada ainus järele jäänud pereliige on kindlasti sõnulseletamatult raske,“ lausus Kitt.
Carly vaikis hetke seda kommentaari seedides. „Noh, jah, aga … ma tahan öelda, et see pole … see pole põhjus, miks ma tahan ta leida. Kui ma tõesti usuksin, et ta elab uut ja imetabast elu, laseksin tal minna. Aga …“
Ta vakatas. Kitt noogutas viisakalt, ent Joe sai aru, et kuuldu ei veennud teda kuigivõrd. Ja Kitti kaitseks võis öelda, et ta oli kuulnud uut elu alustada plaaniva mehe sõnumit. Neil oli vaid Carly sõna, et see polnud talle sugugi iseloomulik. Naise soovil onu üles leida võib olla hoopis mõni muu ja mitte sugugi meeldiv motiiv.
Carly ohkas ja hetkeks paistsid pisarad väga lähedal olevat.
„Mitte keegi ei usu mind, ega? Ma räägin teile, mu onu ei jätaks niisugust sõnumit. Keegi pidi teda selleks sundima.“
„Kes?“ küsis Grace.
„Pole … pole aimugi,“ vastas Carly. „Ma lihtsalt ei saa sellest mõttest lahti. Et keegi on talle midagi teinud. Midagi halba. Võibolla nad – kes iganes – sundisid teda helistama, et ma ta lahkumist uskuma jääksin. Nad ei saanud teada, et kõne läheb kõneposti …
Kui ma telefonile ei vastanud, oli ta ilmselt sunnitud jätma mulle võimalikult veenva sõnumi.“
Ruumis valitses vaikus, kõik seedisid lugu, mille Carly oma peas kokku pani. Ta paistis endas kenakesti kindel olevat, kuid tal polnud tõendeid. Joed huvitas, millise sammu Kitt järgmiseks astub.
„Nii et kui ma teist õigesti aru saan, võis teie arvates keegi tahta teie onule halba ja te tõepoolest arvate, et talle avaldati selle sõnumi jätmiseks survet?“ küsis Kitt. „Et võib olla sunniti teda teid uskuma panema, et ta läheb ära ja alustab kusagil mujal uut elu?“
„See on ainus stsenaarium, mis mulle loogiliselt kõlab,“ vastas Carly. „Et keegi sundis teda. Või ähvardas kuidagi.“
„Aga miks peaks keegi seda tegema?“ ei jätnud Kitt järele.
„Ma … ma ei tea,“ tunnistas Carly. Ta paistis teekruusi tugevamini pihkude vahele pigistavat. „Soovin, et mul oleks midagi konkreetsemat. Tõesti, see teeks asja palju kergemaks. Võin teile öelda vaid seda, et midagi on valesti.“
Kitt hingas pikalt ja aeglaselt välja, enne kui taas rääkima hakkas. Nende lühikese tutvuse jooksul oli ta seda teinud vaid paaril puhul. Esmalt oli Joe tõlgendanud seda kannatamatuse väljendusena, kuid nüüdseks teadis, et see andis hoopis märku põhjalikust mõttetegevusest. Kitt kaalus Carly jutustust ja näoilme järgi otsustades üritas samal ajal ka naises endas selgusele jõuda.
„Enne kui me jätkame – kas olete käinud seal, kus teie onu peatus, ja uurinud, kas ta on juba läinud elama toda salapärast uut elu, millest ta sõnumis rääkis?“ küsis Kitt viimaks.
Carly raputas pead. „Oleksin seda teinud. See oligi mu esimene mõte. Aga ma ei tea, millises võõrastemajas ta täpselt peatus. Ainult seda, et see asub kusagil Solway rannikul. Vist Bownesson Solway lähedal. Aga ta ei öelnud mulle enne lahkumist selle võõrastemaja nime. Kui ma aru sain, et mul pole võimalik vähemalt üritadagi teda kätte saada, enne kui ta lahkuda jõuab, läksin politseisse. Arvasin, et neil on võimalik see palju kiiremini järele kontrollida, eks ole, asjas selgust saada.“
Cox
„Aga nemad ei saanud teid aidata, sõnumi pärast,“ sedastas
Joe. Kuna Kitti elukaaslane oli politseinik ja naine oli maininud ka teisi politseis töötavaid sõpru, tundus mõistlik öelda „ei saanud“, kuid tegelikult sobinuks „ei vaevunud“ Joe meelest paremini.
„Eks minust oli vast naiivne oodatagi, et nad hakkaksid sellele aega kulutama, sest tõendeid, et onuga midagi juhtunud oleks, ju ei ole. Arvasin, et kui ma lähen ja neile selgitan, et see pole talle absoluutselt iseloomulik, võtavad nad midagi ette … Aga mulle vastati, et kui keegi on otsustanud kusagil mujal uut elu alustada, ei saa nad midagi teha, ja nad ei arvaks ka, et teda mingil moel sunniti. Nende arvates oli onu mulle teada andnud, et läheb ära ega tule tagasi, nii et kahtlustusteks pole põhjust.“
„Seda pidi teil raske kuulda olema,“ tähendas Kitt. „Aga kui teil polnud neile anda põhjust, miks pidanuks keegi teie onu sundima, leidsid nad tõenäoliselt, et pole õieti midagi, mille põhjal asi uurimisse võtta.“ Ta hääl oli endiselt leebe. Tõenäoliselt ei tahtnud ta Carlyt tundvat, nagu peetaks ta muret jälle tähtsusetuks.
„Ma saan sellest aru,“ tunnistas Carly. „Ka mina olen piisavalt palju telekat vaadanud ja tean, et politseiressursid on piiratud ja taolised juhtumid on kaugel järjekorra lõpus. Ma tõesti ei taha probleeme tekitada. Aga onu elus on palju sellist, millest ma mitte midagi ei tea, ja tal võisid olla probleemid, millest mul aimugi pole. Näiteks ei ole ma kunagi päriselt aru saanud, kuidas ta raha teenib. Selle jutuks tulles on ta alati teemat vahetanud. See on nii kummaline. Enamiku inimeste arvates on elatise teenimise viis üsna tavaline jututeema. Aga tema puhul mitte. Tema vältis taolist vestlust alati.“
„See tundub küll pisut kahtlane,“ märkis Grace. „Sest tõesti on vähemalt siin riigis võimatu kellegagi rääkida, ilma et tuntaks huvi, millega sa leiva lauale tood. Ja isegi kui see on midagi, mida teha ei tohiks, oskavad inimesed võimalikult ebamääraseks jääda või siis usutava katteloo välja mõelda.“