ÜKS
Evie Bowes tippis lühikeste ettevaatlike sammudega mööda kõnniteed, millele sõelmete puistamist polnud Yorki linnanõukogu vajalikuks pidanud. Kuigi kell oli alles pool kuus, oli pimedaks läinud juba rohkem kui tunni aja eest. Detsembrikuu alguse hämarus ja sügavsinise talvemantli kapuuts aitasid oktoobris näkku saadud haavadest jäänud arme möödujate eest varjata. Jääl sõitmiseks piisavalt karmide rehvidega ratastel ratturite ja sooja saamiseks ühe koha peal hüppavate koeraga jalutajate silmis oli Evie vaid järjekordne jõulueelses külmas kössitav inimene. Kuigi juhtunu tundus ebareaalsena, olid armid tõestuseks, et kuue nädala eest oli mõrvar Evie tõepoolest röövinud. Arst oli soovitanud Eviele armide varjamiseks mõeldud silikoonlappe, aga tema ei näinud küll, et need midagi muutnud oleks. Vastavad meikimisvahendid olid enamjaolt kenasti abiks, ent isegi nii nägi ta meelekohal ja lõuajoonel inetuid nahapaksendeid. Kõige selle tõttu ja ka sellepärast, et päevas juhtus ette päris mitu suisa avalikult vahtijat, oli Evie hakanud pimedust oma sõbraks pidama. Keerates paremale, jõest eemale viivale Ouse View Avenuele, silmitses Evie külmas taeva poole kerkivaid hingeõhupilvekesi. Hoolimata juhtunust ja sellest, et oma nägu tundus talle võõras, oli tal hing sees ning see tähendas siiski midagi. Ta lähenes mööda jalgrada majale number kolmteist, mille välisust kaunistas naeratama panevalt lopsakas roheline pärg, ja koputas uksele. Järgnes tavapärane edasi-tagasi kangutamine, kui Laip raamatupoes
7