Esimene päev – reede
Autoaken oli pooleldi alla keritud, et ta saaks naist pealt kuulata. Hommikupäikese laigukesed sätendasid rohus kui tulesädemed. Päike põletas. Nii rohtu kui tema sisemust. Ta oli seal ka varem istunud. Autos, oma teetermosega, täpselt seal – spordihalli taga puude all, kaamerate ja kõigi pilkude eest varjus. Prügiauto käib seal esmaspäeviti. Päevahoiu kasvatajad tulevad oma kärude ja väikeste tuterdavate laste rühmadega kella 9.05 ja 9.17 vahel. Ta polnud neid ise kunagi näinud, kuid väike kaamera, mille ta oli paigaldanud enda taha madalale kõrvalhoonele, oli terve aasta jooksul kõik salvestanud, nii et ta teadis pisimate detailideni, mis seal toimus, hommik hommiku järel. Nüüd oli kaamera maha võetud ja ta oli valmis. Ta viskas taas pilgu auto armatuurlaua kellale. See näitas 7.47. Tema kõrvalistmel lebas naise toimik. Too käis seal kolmel hommikul nädalas enne tööd. Saabumisaeg võis veidi kõikuda, see oli 6.35 ja 6.40 vahel, kuid ta lahkus spordihallist alati kümme minutit enne kaheksat, et jõuda rattaga Tallerupi kooli tööle vahetult enne tundide algust kuulutavat kella. Naine polnud möödunud aasta jooksul päevagi haige olnud. Ta oli üles tähendanud, et lapsed viis kooli naise mees, aga naine tõi nad pärastlõunal reeglina ise koju. Ta libistas näpuga üle naise toimiku. See oli päris mahukas. Spordihalli tagaküljel ei olnud muid kaameraid peale selle, mille ta oli ise paigaldanud. Halli enda kaamerasilm oli suunatud hoone esisele, kuid selle oli ta juba öösel kahjutuks teinud.
7