LAHING MEREGA
Pagulased uluall Kas tuba on nii suur, nii valge, nii soe? Maia seisab lapsepõlvekodu peretoa uksel. Pärast paari laudas ela tud nädalat ja mitmetunnist teekonda üle jää on ta otse kui pimestatud kogu sellest hiilgusest, mida ta silmad näevad. Viimaks ometi on ta pärale jõudnud. Aga ta on surmani väsinud. Ta seisab, seelikud pärast tuhandeid samme läbi sügava lume säärte ümber krinoliiniks kül munud. Pearätiku siilud on härmas pärast kogu seda lõõtsutamist külma käes. „Kulla laps, katsu nüüd üleriided maha vötta ja tule juure sooja istuda. Jo sa oled surmani väsind,“ ütleb ristiema Vallborg, kes hoiab tema kätt oma soojade käte vahel. Laps! Kas Vallborg ütles laps? Ta ei ole ju laps, kuigi sedamoodi võib tunduda, kui ta on väsinult ja läbi külmunult astunud üle ukseläve sooja, valgesse ja ava rasse ruumi. Ta pilgutab vaevaliselt silmi. Justkui ei jaksaks näha. Võib-olla hakkavad üles sulama pisarad, mis on olnud 7