Lõpp kirjutab end ise

Ükskord ennemuistsel ajal

Kirjaniku foto täidab terve ekraani. Maailmakuulus Arthur Fletch istub kabinetis, mis tundub suurem kui Cate’i korter. Teda ümbritsevad sajad tema enda raamatud, kõigi selgadel särab ühtviisi tema nimi. Staadionitäis fänne. See persoonilugu ilmus eelmisel aastal, ühena kümnetest artiklitest, mis avaldati siis, kui anti teada viienda ja viimase Petrarchi romaani ilmumisest. Ilukirjanduse püha graal. Ammu oodatud finaal ja artikli sõnul viimane raamat, mis Arthur Fletchil on üldse kunagi kavas kirjutada. Cate kerib allapoole, libiseb üle ajakirjaniku kiidusõnadest, tekstist Fletchi loomingulise geniaalsuse kohta ja saavutuste loetelust – see algab Ashbolti raamatutega, mis ilmusid siis, kui Cate ei olnud veel sündinudki. Seejärel filmid. Telesarjad. Plahvatuslik kasv. Müüdud viis miljonit raamatut – mõnes riigis rohkem kui piiblit. Ja nüüd siis see. Kõigi aegade oodatuim romaan. Mõnes mõttes on seda raske uskuda. Aga võib-olla siiski mitte nii väga? Kõik, keda Cate tunneb, on läbi lugenud vähemalt ühe Fletchi raamatu. Isegi tema korteri­kaaslane – ja see on eriti üllatav, sest Cate ei ole näinud, et tema silmad oleksid muidu kunagi pidama jäänud millelgi pikemal kui mõnel nimekirjal. Ta libistab pilgu üle mehe eluloo, jättes vahele osad, mida teab nagunii peast. Kuidas Arthur Fletch eikusagilt välja ilmus. Kuidas ta oma fännide ringi sõna sõna ja raamat raamatu haaval kasvatas. Tema süvenev eraklikkus, millesse toovad vaheldust üksnes aeg-ajalt Šotimaal Skelbrae saarel korraldatud salongiõhtud.

10   evelyn clarke Fotode juures jääb ta pidama. Arthur Fletch vaatab üle rannakaljude, tuul tuuseldab ta halle juukseid ja kallutab küljele punast laia servaga kaabut. Arthur Fletch istub kõrge seljatoega toolil, nahkkaantega märkmik süles ja pliiats suu juurde tõstetud. Arthur Fletch seisab oma maja avatud uksel – maja on peaaegu nagu kindlus –, üks käsi välja sirutatud žestiks, mis võib olla mõeldud nii tervituseks kui ka hüvastijätuks. Kõigil piltidel on tema näol seesama salapärane ilme. Suu kisub tibake paremale. Mitte et see oleks päris naeratus – meestel ei käsi keegi ju kunagi pildi peal naeratada –, vaid nii, nagu ta teaks midagi, mida teised ei tea. Artikli lõpupoole jõuab Cate oma lemmikosani. Selleni, kus räägitakse, kuidas Arthur Fletch kulutas poole oma varandusest ehtsast kullast valmistatud raamatule. Kui Cate sellest esimest korda luges, ei suutnud ta uskuda, et see on tõsi. Ja arvatavasti ei olegi. Aga ta soovib, et oleks. Ajakirjaniku sõnul välgatab kirjaniku silmis seda mainides kelmikas helk. Mis võib tähendada, et ta ajab täielikku jama. Või et see vastab üdini tõele. Ja mille muu peale peakski Arthur Fletch oma raha kulutama? Häärber tal juba on. Ja omaenda saar. Samal ajal kui Cate Newhouse ei saa endale õieti uut aluspesugi osta. Cate Newhouse on võtnud paari maja kaugusel kohvikus enda kanda nii palju vahetusi, kui neil on talle anda, ning praegu koosneb tema menüü eelmise päeva saiakestest ja kohvikust pihta pandud teest. Tüdruk, kellega Cate Newhouse kaks aastat koos elas, jättis ta hiljaaegu maha ja tal tuli kolida närusesse ühiskorterisse lihapoe peal, kust soojadel päevadel uhkab ülemisele korrusele vastikut lehka, seinad on liiga õhukesed ja korterikaaslased elavad pidevalt aktiivset armuelu või tülitsevad ägedalt ning kus saab aeg-ajalt vetsupaber otsa, sest Cate on ainus, kes vaevub seda ostma.

Lõpp kirjutab end ise   11

Cate Newhouse’ile kuluks täiega ära midagi muud. Ja kõige pöörasem asi on see, et … … et see miski muu võib just olla saabunud. Cate paneb artikli kinni ja vaatab uuesti oma postkasti. Kõige uuemat meili, mille on talle edastanud tema agent, mõjuvõimas ja hirmuäratav Eleanor Vandenberg. Kes juhtumisi esindab ka sedasama üht ja ainukest Arthur Fletchi. See asi ei mahu Cate’ile ikka kuidagi pähe. Kui agendi kiri hommikul tema postkasti potsatas, lootis Cate, et tal on mõni uudis. Ehk teatab Eleanor talle, et on valmis tema raamatut mõnele kirjastajale edasi saatma. Või et tal on mingi nipiga õnnestunud see juba maha müüa. Viimane kord, kui Cate selle kohta küsis, oli Eleanor püüdnud teda veidi julgustada ja öelnud: „Varsti.“ Varsti on tõenäoliselt üleüldse üks kõige vihaleajavam sõna. See meil oli aga hoopis midagi muud. Cate, sinus peitub nii mõndagi. On aeg lasta ka teistel seda näha. Osuta meile mõlemale teene: ütle jah. Eleanor

Manuses on kiri Arthur Fletchilt endalt. Cate teeb selle uuesti lahti, üksnes selleks, et kontrollida, kas see on ikka päris. On küll. See pole lihtsalt kiri, vaid kutse, milles Cate’i palutakse osalema ühes Fletchi eksklusiivsetest ja legendaarsetest kirjanduslikest salongidest. Tema erasaarel Skelbrael. Šotimaal. Vähem kui kolme nädala pärast. Cate’i põlved lähevad nõrgaks, kui ta seda juba sajandat korda loeb, iga keharakk põnevusest võbelemas. Seejärel haarab teda hirm.

12   evelyn clarke Hirm, et Arthur Fletch – koos kõigi teistega, kelle ta on kohale kutsunud, kes iganes need ka ei ole – heidab Cate Newhouse’ile, kes on kakskümmend kaks aastat vana ja kelle keegi Eleanor Vandenbergi assistentidest on käsikirjade virnast välja noppinud, üheainsa pilgu ja saab aru, et tema nende hulka ei kuulu. Cate kummardub ja toetab pea põlvedele. Ta tuletab endale meelde, mida Eleanor ütles, kui teda esindama hakkas. „Teil on haruldane anne, miss Newhouse. Kui natuke vaeva näha, võib teist minu arvates saada järgmine Arthur Fletch.“ Cate tõstab pea põlvedelt, hingab sügavalt sisse ja teeb vastuse mustandi lahti. Ta kustutab terve lõigu, milles kirjeldas, milline au see talle on ja kuidas ta ei tunne end selle väärilisena, ning et kusagil peab olema juhtunud eksitus. Selle asemel kirjutab ta viis lühikest sõna. Tulen päris kindlasti! Aitäh! Cate

Ta hingab sügavalt välja ja saadab vastuse ära. Keegi prõmmib rusikaga vannitoa ukse pihta ja Cate hüüab vastuseks, et tal läheb veel minut aega. Justkui ta jalad ei oleks jäänud pärast peaaegu poolt tundi poti peal istumist kangeks. Ta seab telefoni kraanikausi äärele, sirutab käe paberirulli poole ja saab aru, et … No muidugi. Ei mingit kuradi paberit.

Esimene osa

Mängijad

Krimikirjanikud

Paat hüpleb lainetaval veel justkui lutsukivi. Sienna toetab küünarnukid reelingule ja vaatab silmi kissitades kaugusse. Talle tundub, et ühegi reisi tarvis ei tohiks kunagi vaja minna kolme liiki transporti, aga siin nad nüüd on: alustuseks öine lend (pealegi vahemaandumisega), siis kolm tundi autosõitu ja selle järel pool tundi merel, ning paksu udu tõttu ei ole sihtkohta ikka veel silmaga näha. Paat sööstab lainesse. Kusagil tema selja taga ägab Malcolm ja oksendab üle parda. See kõlab vastikult. Tundub, et kui mees kogu jõu mängu paneks, võiks ta sisikonna pahupidi pöörata. Sienna ajab pea kuklasse ja laseb niiskel õhul oma väsinud nägu silitada. Ta ei ole kiirpaadis olnud esimese kursuse kevadvaheajast peale. Tal on elavalt meeles, kuidas ta seisis vööris, käed kõrgele tõstetud, ja mängis koos oma ülikooliaegse poiss-sõbra Brodyga läbi lemmikstseeni filmist „Titanic“. Kõik tundus suurepärane, kuni Brody kogu asja ära rikkus, toppides talle käe püksi. Jumal tänatud, täna midagi niisugust juhtuda ei saa. Malcolmi käed on muuga tegevuses: need on klammerdunud reelingu külge, kui mees hommikusöögi viimsetest riismetest vabaneb. Et Malcolmi suhtes õiglane olla – mitte et Siennal oleks praegu tahtmist tema vastu erilist õiglust ilmutada –, tuleb tunnistada, et Põhjameri on tublisti tormisem kui Mehhiko laht. Sienna on olnud Šotimaal umbes neli tundi. Tema esmamulje piirdub halli, külma ja tuulise ilmaga, mis sakutab ta riideid sama taktitult kui Brody kõigi nende aastate eest.

16   evelyn clarke Malcolm oli aga lennukist välja astunud, hinganud sügavalt sisse ja toonud kuuldavale üsna veidrat sorti röögatuse, enne kui trepist alla kõndis ja asfalti suudles. Just nagu paavst. „Paat hüpleb lainetaval veel justkui lutsukivi.“ Sienna kordab lauset endamisi. Ta on säärase sõnaseadega rahul. Kirjeldused on alati olnud tema tugev külg. Kirjeldused ja süžee. Ning tempo. See tõstatab muidugi küsimuse, milline on Malcolmi panus. Võib-olla kohatine teravmeelne dialoog. Mõni pööre süžees. Aga küll Sienna juba teab. Loomulikult ta teab. Kui tema ise on Penn Stonely nime taga peituv mõte, siis Malcolm on Penn Stonelyt esindav nägu. Mitte et keegi oleks Siennat kunagi ilmetuks pidanud, aga nende raamatute tagakaanel on alati olnud Malcolmi foto, mis vastab lugejate ootustele krimikirjanike suhtes. Võrdsetes osades pühalikkust, salapära ja sarmi. Mees on alati suutnud inimesi – ja ka Siennat ennast – oma tahte alla painutada. Kunagi hakkas Sienna värisema juba siis, kui Malcolm talle oma sügavale kulmukaare alla varjunud tumedate silmadega otsa vaatas. Mehe hääl kõlas nagu lainetav samet ja ta hääldus oli sujuv, kuni ta mõne sõna juures takerdus – siis tungis vahel korraks esile tema šoti aktsent. Aktsent, mis oli üha selgemalt hakanud endast märku andma nende kolmetunnise sõidu ajal põhja poole, kui Malcolm tasasel häälel muudkui heietas, kuidas ta on nüüd tagasi seal, kus on tema juured. Kodumaal. Nagu ta sellest iga päev puudust tunneks. Nagu ta ei oleks viieteistkümne aasta eest, pärast seda Edinburghi intsidenti, kodumaad ise maha jätnud. Sellest ajast peale, kui nad tuttavaks said, oli Sienna püüdnud Malcolmi veenda, et ta oma uhkuse alla neelaks ja ta Šotimaale viiks, aga tulutult. Nüüd piisas ühestainsast Arthur Fletchi saadetud meilist – ja kohal nad olidki. Esimene kanarbikule ja astelhernele heidetud pilk pühkis möödaniku ilmselt meelest ning üle küngaste ja läbi orgude sõites ning Šoti mägiveiseid nähes muutus Malcolm aina luulelisemaks.

Lõpp kirjutab end ise   17

Majesteetlike sarvede ja pulstunud punakaspruuni karvaga lehmad olid tegelikult relvitukstegevalt armsad, aga Sienna suutis soovi neid pildistada siiski maha suruda. Malcolmile ei olnud vaja hoogu juurde anda. „Skelbrae otse ees!“ käratab kapten, hääl madal ja tuulest räsitud, pigem kraaksatus kui kahin, nagu külm vesi kuumadel sütel. Jälle üks hea lause. Sienna kougib telefoni välja ja teeb märkmete äpi lahti, et see kirja panna (märkmik on tal kusagil kotis, aga sellest pole midagi: tal on telefonis jooksvalt täienev fail, kuhu ta kogub mõningaid noppeid ja kilde, mida tulevastes stseenides kasutada, ehkki Malcolmile püüab ta alati jätta muljet, nagu oleksid need read tal nagu varrukast võtta), ning just sel hetkel murravad kahvatud päikesekiired pilvedest läbi ja heidavad nende ees olevale saarele valgust. Valgete harjadega lainete vahel kerkib kõrgustesse sakiline samblaga kaetud kaljurahn. Esmapilgul meenutab see uppuvat laeva: üks külg tõuseb järsu kaljuna üles, teine laskub kallakil merre. Kalju tipus kõrgub tumedast kivist maja – ei, maja pole selle kohta õige sõna; pigem on see kindlus, häärber või miniatuurne loss. See seisab kaljuservale nii ohtlikult lähedal, et tundub, nagu piisaks ühestainsast tugevamast tuulepuhangust, et kogu hoone mäslevasse merre paisata. „Kas see ei ole kõige kaunim vaatepilt, mida sa oma elus oled näinud?“ Abikaasast õhkub okse hõngu. Sienna krimpsutab nägu. „Tõesti väga dramaatiline,“ vastab ta. „Aga kes peaks tahtma seal elada?“ Vastus on mõistagi teada: Arthur Fletch. Arthur Fletch, kes ostis ära mitte üksnes maja, vaid kogu saare, millel see maja asub, ja pani sellele nimeks Maja, Mille Petrarch Ehitas – oma kõige kuulsama seriaali järgi –, tõestades sellega taas, et niivõrd põhjatuid asju kui meesinimese ego ei saa olla just ülemäära palju. Eriti kui arvesse võtta, et maja ise on seal ilmselgelt seisnud juba sajandeid. Malcolm seab talle käsivarre õlgade ümber. „No jäta nüüd,“ ütleb ta ja kostitab Siennat oma jultunud naeratusega. „Sa oled ju ikka natuke põnevil ka.“

18   evelyn clarke Siennat valdavad mitmesugused tunded, aga põnevus nende hulgas esiritta ei kuulu. Ta on väsinud lennust ning auto- ja laevasõidust, aga ka sellest, et ta ei saanud kaks ööd enne nende kodust lahkumist magada. Teda teeb kogu ees olev nädalavahetus närviliseks, ehkki Malcolmile ei ole ta seda valmis tunnistama. Talle teeb muret tema koer – Edgar on alati olnud just Sienna, mitte nende mõlema oma, ehkki Malcolm nõudis, et ta saaks koerale nime panna. Edgar on väga edenenud eas chihuahua, kes on viimase aasta jooksul juba neli korda peaaegu parematele jahimaadele lahkunud ja kes arvatavasti viskab kasvõi kiusuks vedru välja just siis, kui tema on ära. Kusagil nende kolme läbiva tunde, aga ka nälja, janu ja iivelduse taga (viimane on Malcolmi omaga võrreldes muidugi märkimisväärselt tagasihoidlikum) on ta siiski veidi elevil. „Sisi,“ sosistab Malcolm – Sienna on seda hellitusnime alati vihanud. „Me ju oleme selles asjas ühte meelt, kas pole?“ Sienna keerab end tema käte vahel ringi ja uurib hoolikalt meest, kellega ta on olnud kolmteist aastat abielus. Malcolmi hallid juuksed kisuvad meelekohtadel lokki ja vajaksid hädasti kärpimist. Mees ei ole sellega nõus ja väidab, et need teevad teda kümme aastat nooremaks. Kõige rohkem käib Siennale närvidele see, et tal võib olla õigus. Keegi ei paista kunagi märkavat kortse ta silmade ümber ega lõua alla tekkima hakkavat lotti. Kellelegi ei paista korda minevat, et tal on hambad puseriti ja valgest jääb neil puudu päris mitu tooni. Malcolm on kurikuulus flirtija ja on seda alati olnud. Sienna on jälginud, kuidas naised ja isegi mõned mehed kirjanike kokkutulekutel ja konverentsidel tema ümber keerlevad, ehkki ta ise seisab otse Malcolmi kõrval. Tema kaasautor. Tema abikaasa. Siennale ei ole see eriti kunagi korda läinud. Tegelikult on see talle mõnikord lausa naudingut pakkunud, sest ta on alati teadnud, et kogu flirdist hoolimata on mees siiski tema oma. Kui Sienna küsimusele ei vasta, muutub mehe hääl madalaks ja kähedaks. „Sa lubasid mulle.“

Lõpp kirjutab end ise   19

Vastab tõele. Ta lubas. Või vähemalt jäi ta nõusse. Ja ta hakkab seda juba kahetsema. „Mhmh,“ vastab ta ja sunnib end naeratama – sellest saab napp ja pingul huultega naeratus. Samal ajal käib ta mõttes läbi üht oma paljudest nimekirjadest, seekord seda, mille pealkirjaks on pandud „Kuidas vabaneda laibast“. See rahustab teda rohkem kui mistahes meditatsioon. Kui laev saare poole libiseb ja Malcolm teda mingit šoti viisikest ümisedes enda vastu surub, mõtleb Sienna – ja mitte esimest korda –, kas ta oleks võimeline tapma. *** Sienna keerab talle selja. Malcolmi ärritub hetkeks – Sienna teab, kui väga mees seda vihkab –, aga siis osutab kaljuserval seisvale kujule. „Kas see on tema?“ Malcolm tõmbab silmad kissi ja püüab paremini näha. Ta teab, et nüüd, kui tema viiekümnes sünnipäev on selja taha jäänud, oleks tal vaja prille, aga see tundub nagu kõige ehtsam allaandmine, vanusega leppimine, ja temal pole plaanis nii vaguralt taanduda. Pole vaja, et teda hakataks nimetama mitte nägusaks, vaid soliidseks meheks. Ta suudab eristada mehe pikka mantlit ja punast laia servaga kaabut, mida ta ühe käega kinni hoiab, et tuul seda minema ei viiks. Niisuguse vahemaa tagant on raske päris kindel olla, aga kes muu see ikka olla võiks? „Nojah,“ vastab ta, „see on ilmselt Arty.“ Malcolm lehvitab kaljul seisvale kujule, kui kapten kiirpaadi sadama­silla äärde suunab, aga mees ei lehvita vastu, vaid keerab lihtsalt selja ja hakkab maja poole kõmpima. „Hm, ju ta siis ei näinud meid.“ Kui Malcolm käe langetab, tunneb ta, et hakkab jälle närvi minema – see tunne tõuseb tal kurku nagu sapp. Sellest hetkest peale, kui nad JFK lennuväljalt õhku tõusid, on ärevus temas üksnes kasvanud.

20   evelyn clarke Tal on tagasituleku ees ähmane hirm. Siennale ei kavatse ta sellest rääkida. Kui Šotimaa maastiku tuttavad rohelised ja hallid toonid autoakna taga mööda libisesid ning Sisi pikakarvaliste lehmade pärast ohhetas ja ahhetas, mängis Malcolm oma peas uuesti läbi intsidenti, mis oli kõigi nende aastate eest tema lahkumisele tõuke andnud. Intsident oli alguse saanud pudelist Macallani viskist, mis oli Edinburghi rahvusvahelisel raamatumessil autorite telki sokutatud ja mingil moel suutnud asja viia niikaugele, et ta oli hakanud purjus peaga sõnelema Bookeri auhinna võitjaga, siis sellelesamale Bookeri auhinna võitjale paraja obaduse andnud ja seejärel kellegi loorberitega pärjatud poeedi poolt telgist välja toimetatud, mille järel oli talle festivalil osalemine selge sõnaga igaveseks keelatud. Kogu eluks. See oli olnud kohutava nädala alandav lõpp: lugejatega kohtumisel oli osalejaid kasinalt, šoti ilukirjanduse kohta oli lastud lendu õige halvustavaid kommentaare, tema uhkus oli rängalt kannatada saanud ja maine rikutud. Nüüd on aga aeg see kõik sinnapaika jätta. Hoida end liikumas. Liikuda edasi. Ta ei oska selle vana peatüki lõpetamiseks ja uue alustamiseks leida paremat moodust kui see, et teha seda koos Arthur Fletchiga. Mehega, kes on kuulus mitme asja poolest. Esiteks muidugi tema raamatud: segu põnevus- ja krimikirjandusest koos talle iseloomulike pööretega. Teiseks – vähemalt kirjandusringkondades – tema salongiõhtud. Need ei ole kuulsad oma korrapära poolest, sest mõnikord jääb vahele kuid, kui mitte aastaid, vaid nende kaudu tuntuks saanud nimede poolest. „Mis sa arvad, keda ta veel on kutsunud?“ küsib Malcolm. „Mina panustaksin sellele Pulitzeri võitnud naisele.“ Sienna vaatab talle tühja pilguga otsa. „Tead ju küll … see, kellel on need juuksed? Võib-olla paar National Book Awardi võitjat … Ehk naljaviluks ka mõni luuletaja.“ Ta raputab pead. „Kuradi luuletajad. Peavad end alati teistest paremaks. Lihtsalt sellepärast, et nad kasutavad vähem sõnu.“