1 Juba mitu päeva on lõõtsunud tugev tuul. Öösiti tekib tunne, et hiiglane sasib majast kinni ja üritab seda vundamendi küljest lahti kangutada, ja kui tuul majanurkade ümber vilistab, näen unes, et olen väikeses paadis, mida lained pilluvad, ja klammerdun masti külge. Ärkan äravaevatult ja ülakehast kangelt. On märtsi keskpaik, reedene päev, ja ma sätin minema ema hauale. Kui ma oleksin tema elu viie aasta eest päästa suutnud, siis saaks ta täna kaheksakümneaastaseks. Bussipeatuses seisab kaks pensionäri, kes põrnitsevad mind sellisel pilgul, nagu nõuaksid mult aru. Aga sa ei suutnud, viugatavad nad. Ja miks ei võinud sa tema vastu kenam ja lahkem olla, kuni ta veel elas, pisut kannatlikum, kui raske see ikka oli? Ja ma õigustan end enne ühele ja siis teisele, vanakestele ja narkomaanidele, koertele, imikutele ja keskealistele. Ega tema ka mingi illikuku olnud. Vanakesed, kes on minust ainult kümme-viisteist aastat vanemad, vastavad Nordlandi murdes kooris: Aga sul on ainult üks ema! Saabub buss, see on puupüsti täis. Reisijad on ukseavad ummistanud. Hõikan: „ASTUKSITE ÄKKI EDASI!“ ja inimesed porisevad, vahetavad pilke, aga teevad, nagu ütlen. Nagu pikatoimeline ja tõrges veisekari, aga nihkuvad eest. Üks mees vahib mind ja mina
9