KURRU-NURRU VURRUD
KUST KURRU-NURRU TULI
Kui Kurru-Nurru oli veel väike kassipoeg, siis elas ta ühe vana kuuri all. Seal elasid ka tema issi, emme ja õde ja kaks venda.
Kuuri kõrval oli prügikast. Kui Kurru-Nurru juba ronida oskas, õpetas emme talle, kuidas prügikasti peale hüpata ja kuidas kaane vahelt sisse ronida. Sealt sai süüa.
Tegelikult polnudki Kurru-Nurru nimi siis veel Kurru-Nurru. Kasside keeles on kassidel hoopis teistmoodi nimed. Tema nimi oli „triibuline tüdruk“, umbes midagi sellist. Nii hüüdis kassiemme Kurru-Nurrut kasside keeles.
Ja inimesi polnud Kurru-Nurru mitte kunagi lähedalt näinud. Ta teadis inimesi küll, need olid need kahe jala peal kõndijad, kes vahel prügikasti sisse sööki juurde tõid.
Üks inimene oli eriti tore: see lokkidega tädi, kes neile vahel kuuri ette kausiga piima pani. „Siin on kassipojad ka, nii nunnud!“ hüüdis lokkidega tädi. Aga siis tuli kiilakas onu, kes õiendas: „No mis sa toidad hulkuvaid kasse! Siis tuleb neid siia ju veel rohkem juurde!“
Kurru-Nurru piilus kiilakat onu ja lokkidega tädi. Nad olid naljakad. Kurru-Nurru oleks nendega mängida tahtnud, aga siis hüppasid vend ja õde juba Kurru-Nurrule saba kallale ja nad hakkasid möllama, möllama, möllama!
KUS KURRU-NURRU OLI
Jah, Kurru-Nurrul oli täitsa mõnus lapsepõlv.
Ühel hommikul muutus aga kõik.
Kurru-Nurrule ei meeldi seda hirmsat hommikut meenutada. Aga vahel tuleb see pilt ikka silme ette: kuidas nad puuri püüti ja müriseva masinaga kusagile viidi.
Uues kohas oli palju uusi lõhnu. Seal oli üks tuba, täis riiuleid.
Kõik riiulid olid kasse täis ja kogu põrand oli kasse täis. Suured kassid ja väikesed kassid, mustad kassid ja valged kassid, hallid kassid ja kollased kassid, kurjad kassid ja lahked kassid... Kurru-Nurru ei teadnudki, et maailmas on nii palju kasse! Need kassid olid kõik õuest kinni püütud ja sinna kassituppa toodud.
Seal kassitoas elas Kurru-Nurru kaua.
Väga, väga kaua. Üle tuhande päeva.
Ta sai seal süüa ja juua ja ühest pisikesest aknast vahel välja vaadata, kui ta natuke trügis teiste kasside vahel.
Niimoodi kasvas temast suur kass. Tasapisi jäi mälestus kuuri all elamisest kaugele, nagu üks vana muinasjutt. Vahel mõtles Kurru-Nurru, kas see tema mõnus lapsepõlv oli üldse kunagi olnud.
Ja kas elus enam mitte midagi muud ei juhtugi?
...Aga siis astusidki emme, issi, Marta, Anna ja Leena kasside varjupaika...
MIKS KURRU-NURRU TULI
„Emme, mis hääl see seal köögis on?“ küsis Anna.
„Mis hääl?“
„Kas sa siis ei kuule? Köögis pole kedagi, aga mingi hääl on!“
„Mhm?“ tegi emme ja ringutas.
„Minge siis vaatama,“ soovitas Marta.
Nojah, aga kes see viitsib. Mõnus rammestus on peal... „Ma ei saa minna,“ ütles emme. „Mul magab siin üks väike Leena süles.“
See oli üks unine talveõhtu. Õues puhus tuul, aga ahjusein oli mõnusalt soe.
Ahju kõrval suurte patjade peal istuski kobaras üks emme koos oma tütardega.
„Kuulake, jälle! Tss!“ tegi Anna. Siis jäid nad kõik vakka.
Oli jah mingi imelik hääl! Mingi krõbin.
Emme ajas ennast püsti. Anna hiilis kõige ees, Marta tema kannul ja siis tuli emme koos magava Leenaga. „Ärge tuld pange,“ sosistas emme. „Muidu ehmatame ta ära.“
Nii. Luurajate rida kogunes sinna, kust krõbin tuli. „Üks-kaks-kolm,“ luges Marta. „Panen tule!“
Ja seal, köögikapi ukse taga paistis üks hall saba! Vilks, ja oligi kadunud.
„Hiir!“ ahhetas emme. „Ongi hiir! Nojah... Hiire vastu aitab üks loom.“
Kass! Marta ja Anna hõiskasid rõõmust, nii et väike Leena võpatas ja tegi silmad lahti. „Võtame kassi!“ karjus Marta.
„Issi-issi!“ jooksis Anna õuest tulevale issile sülle. „Issi! Kass!“
„Mis? Mis kass!“ Issi ei jaganud matsugi.
„Hiir, noh! Ja kass!“
...Nii asusidki emme, issi, Marta, Anna ja Leena teele kasside varjupaika...
KASSIDE VARJUPAIK
„Misasi see kasside varjupaik on?“ uuris Anna, kui auto läbi lumise õhtu sõitis.
„Seal elavad need kassid, kellel pole oma kodu,“ seletas issi. „Või noh, see ongi nende kodu. Aga neid on seal palju. Nad on enne elanud näiteks kusagil kuuri all ja prügikastist süüa otsinud. Siis on inimesed nad kinni püüdnud ja ühtekokku elama pannud. Kes tahab, saab sealt endale koju kassi võtta.“
„Seal on kogu tuba kasse täis,“ ütles emme. „Oota, kohe näed.“
„Ja üks nendest on meie kass?“
„Just. Üks neist on meie kass.“
„Aga kuidas me ta ära tunneme?“ küsis Anna. „Kust me aru saame, milline on meie kass? Kui seal on nii palju kasse?“
„Ja millist kassi me üldse tahame?“ küsis Marta. „Mina näiteks tahaks lumivalget kohevat kassipoega.“
„Mina tahaksin kollasetriibulist kassipoega,“ ütles Anna.
„Või võtaks üleni musta?“ küsis issi.
„No mis me siis teeme?“ naeris emme. „Kas me võtame kolm kassi või mis? Võtame ikka ühe!“
Jah, kuidas me ta ikkagi ära tunneme? Selle meie õige kassi?
...Nii asusidki emme, issi, Marta, Anna ja Leena teele kasside varjupaika...
Siit algabki meie lugu.
