Proloog
Päeva lõpupoole võib kool üsna kõhe koht olla, mõtles Jim Snell tõredalt ja vedas vaikuses ebaloomulikult valjult kriik suvate ratastega majapidamiskäru mööda Hope Academy alumise korruse linoleumiga kaetud põrandat. Teisest küljest oli õnnistus, et maja oli tema päralt pärast tundidepikkust „jah, söör; ei, söör; kolm kotitäit, söör“. Nendel lõputute nõudmistega udupeadest õpetajatel polnud lihtsalt aimugi, mõtles ta raevukalt. Kui nemad peaksid väikeste tattninade järelt koristama, oleks teine lugu, pomises ta ja torkas tõrksa krõpsupakendi asjatu rae vukusega kepi otsa. Järsku kangestus ta poole liigutuse pealt, kui kuulis kusagilt hoone sügavusest õõnsat kõlksatust. Ehkki Snellil polnud kalduvust lasta end kujutlus võimest kaasa haarata, tundis ta siiski hirmuvärinaid. Reede õhtul kell seitse. Õpetajaid ei näe nädalavahe tuse alguses majas küll mingil juhul, mõtles ta hapult. Ja kõik majahaldurid peaksid samuti ammu läinud olema. Koridori rohekassinised seinad, mida valgustasid ainult õuest paistvad tuled, tekitasid peaaegu vesise fosforestsentsi.
9