varlam šalamov
Vaestekomiteed
Kolmekümne seitsmenda ja kolmekümne kaheksanda aasta Venemaa traagilistel lehekülgedel on ka omapärases käekirjas jäädvustatud lüürilisi ridu. Butõrtka kongides – hiigelsuures vanglaorganismis, paljude korpuste, keldrite ja tornide keerukas elukorralduses –, mis on pilgeni, teadvusekaotuseni täis uurimisaluseid vange, kogu arestide möllus, ilma kohtuotsuse ja karistusajata tappides, elus inimesi täis topitud kongides kujunes välja huvitav komme, traditsioon, mis pidas vastu rohkem kui ühe aastakümne.
Väsimatult juurutatav valvelolek, mis kasvas üles spioonimaaniaks, oli haigus, mis haaras kogu riigi. Igale tühjale-tähjale, pisiasjale, keelevääratusele omistati kurjakuulutav salasisu, mille seletamine pidi toimuma uurijate kabinettides.
Vangla ametkonna panuseks oli keeld eeluurimise all viibivatele arestantidele saata toiduaineid või asju sisaldavaid pakke. Õigusteaduste maailma tarkpead kinnitasid, et opereerides kahe prantssaia, viie õuna ja vana püksipaariga võib vanglasse edasi anda ükskõik millise teksti, isegi katkendi „Anna Kareninast“.
Need „signaalid vabadusest“ – innukate Asutuse teenrite pundunud aju produkt – olid kindlalt keelatud. Saadetised võisid nüüdsest peale olla vaid rahalised, ja nimelt iga arestandi kohta mitte üle viiekümne rubla kuus. Ülekanne võis olla ainult ümmargustes numbrites – 10, 20, 30, 40 ja 50 rubla; sedasi hoiti ära võimalus välja töötada uus numbrikoodide „aabits“.
Kõige lihtsam, kõige kindlam oleks olnud saadetised ülepea ära keelata, kuid see abinõu jäeti uurijale, kes „süüasjaga“ tegeleb. „Juurdluse huvides“ oli sellel õigus ülekanded üldse ära keelata. Siin oli ka teatud ärihuvi – Butõrka vangla kauplus-lavka kasvatas mitu korda oma käivet, kui pakid asjade ja toiduga ära keelati.
Miskipärast ei söandanud administratsioon lähedaste ja tuttavate kogu abi tagasi lükata, kuigi oli kindel, et ka sellisel puhul ei kutsu see tegu esile mingeid proteste ei vanglas sees ega väljas, vabaduses.
Käis kinnipeetavate selletagi illusoorsete õiguste kitsendamine, piiramine...
Vene inimene ei armasta kohtus tunnistajaks käia. Kombekohaselt ei erine tunnistaja kohtus kuigivõrd süüdistatavast ja tema „puutumus“ kohtuasjasse kujutab tulevikus teatud negatiivset karakteristikat. Veelgi hullem on uurimisaluste kinnipeetavate olukord. Nad kõik on tulevased „karistatavad“, kuna arvatakse, et „Caesari naisel ei ole pahesid“ ja siseasjade organid ei eksi. Kedagi ei võeta kinni ilmaasjata. Arestile järgneb loogiliselt kohtuotsus: kas üks või teine uurimisalune vang saab lühikese või pika karistusaja, sõltub kas kinnipeetava edust, „õnnest“, või siis tervest põhjuste kompleksist, kuhu kuuluvad nii uurijat ettekande-eelsel ööl purenud lutikad kui ka hääletus USA Kongressis.
Väljapääs eeluurimisvanglast on sisuliselt üks – „musta ronka“, vangla autobussi, mis viib kinnipeetava vaksalisse. Vaksalis on soojakutesse laadimine, siis lõputud arestantide vagunid mööda raudteeliine ning lõpuks üks tuhandetest „töölaagritest“.
See ettemääratus jätab uurimisaluste arestantide käitumisele jälje. Muretus, südidus vaheldub morni pessimismi, vaimse jõuetusega. Ülekuulamistel võitleb uurimisalune arestant viirastusega, viirastusega, kellel on hiigelvägi. Arestant on harjunud ajama asju reaaliatega, aga nüüd võitleb temaga Viirastus. Kuid see „leek põletab, see piik torkab valusalt“. Kõik on võikalt reaalne, välja arvatud „süüasi“ ise. Üles kruvitud, rusutud oma võitluses fantastiliste nägemustega, kaotanud pea nende suurusest, minetab arestant tahte. Ta kirjutab alla kõigele, mida uurija välja mõtles, ja muutub sellest hetkest alates ise tegelaseks selles ebareaalses maailmas, millega ta võitles, muutub etturiks hirmsas ja tumedas mängus, mida mängitakse uurijate kabinettides.
„Kuhu ta viidi?“
„Lefortovosse. Alla kirjutama.“
Uurimisalused on oma ettemääratusest teadlikud. Teavad seda ka need inimesed, kes asuvad vanglas teisel pool trelle – vangla administratsioon. Komanadandid, korrapidajad, tunnimehed, konvoi on harjunud kohtlema uurimisaluseid mitte nagu tulevasi, vaid praeguseid vange.
Uurimisalune arestant küsis 1937. aastal kontrolli käigus vahetuse valvekomandandilt midagi toona kehtestatava uue konstitutsiooni kohta. Komandant vastas järsult:
„Teisse see ei puutu. Teie konstitutsioon on kriminaalkoodeks.“
Uurimisaluseid kinnipeetavaid ootasid laagris samuti muudatused. Laagris on alati küllaga uurimisaluseid – sest karistuse kättesaamine ei tähenda sugugi kõigi kriminaalkoodeksi paragrahvide permanentse mõju alt vabanemist. Need kehtivad samuti nagu vabaduseski, ainult et kõik –pealekaebused, karistused, ülekuulamised – on veel rohkem esil, veel suurem jämefantastika.
Kui pealinnas keelati ära pakid toiduainete ja asjadega, siis vanglaperifeerias, laagrites seati sisse eriline „uurimisaluse pajuk“ – kruus vett ja kolmsada grammi leiba päevas. Viibimine kartseris, kuhu uurimisalused paigutati, viis nad ruttu haua veerele.
Selle „uurimisaluse pajukiga“ üritati jõuda „parima asitõendini“ –uurimisaluse, kahtlustatava, süüdistatava isikliku ülestunnistuseni.
Butõrka vanglas olid 1937. aastal lubatud rahaülekanded – kuni 50 rubla kuus. Selle summa eest võis igaüks, kellel oli raha, mis kanti tema isiklikule arvele, osta toiduaineid vangla „lavotškas“38, võis kulutada neli korda kuus iga kord kolmteist rubla – „lavotškad“ olid korra nädalas. Kui arreteerimise ajal oli uurimisalusel kaasas rohkem raha, kanti see üle tema isiklikule arvele, kuid kulutada ei saanud ta rohkem kui 50 rubla.
Sularaha muidugi ei olnud, jagati kviitungeid, ja arvestus käis nende kviitungite tagaküljel – poemüüja käekirjaga ja tingimata punase tindiga.
Juhtkonnaga suhtlemiseks ja seltsimeheliku distsipliini säilitamiseks kongis on aegade algusest peale sisse seatud kongivanema institutsioon.
Iga nädal annab vangla administratsioon „lavotška“ eelsel päeval vanemale ülevaatuse ajal krihvlitahvli ja kriiditüki. Sellel tahvlil peab vanem tegema eelnevalt tellimuste arvestuse kõigile ostudele, mida arestandid teha tahavad. Tavaliselt on krihvlitahvli välisküljel produktide üldine hulk, aga tagaküljele tähendatakse üles, kelle tellimustest nimelt see hulk kokku pandi.
38 Lavotška, lavka – vangla pood, mis töötab kindlatel päevadel.
Arvestuse peale kulub tavaliselt terve päev – on ju vanglaelu läbi põimunud igat masti sündmustest – nende südmuste mastaap on oluline kõigi arestantide jaoks. Järgmise päeva hommikul läheb vanem ja ükskaks inimest poodi ostudele järele. Ülejäänud päev kulub kaasatoodud produktide jagamiseks – mis on välja kaalutud vastavalt „individuaalsetele tellimustele“.
Vangla poes oli suur valik toiduaineid – või, vorst, juustud, saiad, paberossid, mahhorka...
Vangla nädalane toidunorm on välja töötatud üks kord ja alatiseks. Kui arestant oleks nädalapäeva unustanud, võinuks selle kindlaks teha lõunasupi lõhna, ainsa õhtusöögi roa maigu järgi. Esmaspäeviti oli alati hernesupp, õhtuti kaerahelbepuder, teisipäeviti hirsisupp ja odrakruubipuder. Kuue vanglas elatud kuu jooksul pakuti iga vanglarooga täpselt kakskümmend viis korda – Butõrka vangla toit on alati kuulus olnud oma mitmekesisuse poolest.
See, kellel oli raha, kasvõi need neli korda kolmteist rubla, võis osta lisaks vangla „balandale“ ja „šrapnellile“39 midagi maitsvamat, toitvamat, kasulikumat.
See, kellel raha ei olnud, mingeid oste muidugi teha ei saanud. Kongis leidus alati ühegi kopikata inimesi – mitte üks ega mitte kaks inimest. See võis olla teisest linnast sissetoodu, kes oli arreteeritud kuskil tänaval ja „ülisalajaselt“. Tema naine kammis läbi kõik kodulinna vanglad ja komandatuurid ja miilitsajaoskonnad, üritades asjatult teada saada abikaasa „aadressi“. Reeglina kalduti vastusest kõrvale, kõik asutused olid täiesti vait. Naine tassis pakki ühest vanglast teise – võib-olla võtavad vastu, see tähendab, et mees on elus, aga kui ei võta, ootavad naist ees ärevad ööd. Või oli see arreteeritud pereisa – kohe kinnivõtmise järel sunniti tema naist, lapsi, sugulasi temast lahti ütlema. Piinates teda arreteerimise hetkest peale pidevate ülekuulamistega, üritas uurija temast välja õngitseda selle üles tunnistamist, mida ta kunagi ei olnud teinud. Mõjutamisvahendina, lisaks ähvardustele ja peksule, jäeti arestant ilma rahast.
39 Balanda – баланда (vene k) Väga vedel supilurr, tüüpiline vanglatoit, šrapnell – шрапнель (vene k) Mingi lihtne, toitumisväärtuselt madal toit, nagu näiteks puder, millele oli lisatud vähe või üldse mitte rasva. Kumbki toidukord ei olnud maitsev ega toitaineterikas, kuid siiski midagi, mis oli vajalik ellujäämiseks.
Lähedased ja sugulased kartsid täiesti põhjendatult vangla vahet käia ja pakke viia. Järjepidevad saadetised, otsingud, teadete hankimised tõid sageli endaga kaasa kahtluse, soovimatud ja tõsised tagajärjed töö juures ja isegi arreteerimise – ka selliseid juhtumeid tuli ette.
Tuli ette ka teist liiki rahatuid arestante. Kuuekümne kaheksandas kongis istus Ljonka – umbes seitsmeteistaastane nooruk, pärit Moskva oblasti Tumski rajoonist, mis kolmekümnendatel aastatel oli kolgas.
Ljonka – paks, valge näoga, haiglase nahaga, mis ammu ei olnud näinud värsket õhku, tundis ennast vanglas suurepäraselt. Teda toideti nii, nagu eluski polnud toidetud. Peaaegu iga päev kostitati lavka maiuspaladega. Ta õppis suitsetama mitte mahhorkat, vaid paberosse. Kõik pani teda heldima – kui huvitav siin on, kui toredad inimesed – Tumski oblasti harimatu nooruki ees avanes terve maailm. Oma süüasja pidas ta mingiks mänguks, lummuseks – ta ei muretsenud selle pärast üldse. Ta tahtis vaid, et see eeluurimise-aegne elu, mis on nii rammus, puhas ja soe, kestaks lõputult.
Tema süüasi oli hämmastav. See oli Tšehhovi kurikaela situatsiooni täpne kordamine. Ljonka kruttis raudtee muldkehal lahti mutreid õngeraskusteks ja tabati kuriteopaigas ning läks kohtu alla kui kahjur, viiekümne kaheksanda paragrahvi seitsmenda punkti alusel. Tšehhovi jutustusest polnud Ljonka kunagi kuulnud, kuid „tõestas“ uurijale nagu klassikaline Tšehhovi tegelane, et ta ei kruvi kahte mutrit järjestikku, et ta „saab aru“...
Tumski nooruki ütluste põhjal koostas uurija mingeid ebatavalisi „kontseptsioone“, millest kõige süütum ähvardas Ljonkat mahalaskmisega. Kuid uurimisel ei õnnestunud Ljonkat mitte kellegagi „seostada“ – ja nüüd istuski Ljonka juba teist aastat türmis, ootas, millal uurimine need „seosed“ üles leiab.
Inimesed, kellel ei olnud isiklikul vanglaarvel raha, pidid söönuks saama kroonu pajukist ilma mingi lisatoiduta. Kroonu pajuk on igav värk. Toidu puhul kaunistab isegi väike vaheldus arestandi elu, muudab selle kuidagi rõõmsamaks.
Võib uskuda, et vangla pajuk (erinevalt laagri omast), oma kalorite poolest, valkude, rasvade ja süsivesikutega on tuletatud mingite teoreetiliste arvutuste, katsenormide põhjal. Need arvutused toetuvad, tõenäoliselt, mingitele „teaduslikele“ töödele – teadlastele meeldib seda liiki töödega tegeleda. On ka sama usutav, et Moskva eeluurimisvanglas on kontroll toidu valmistamise ja kalorite viimise üle elusa tarbijani piisavalt kõrgel tasemel. Ja usutavasti pole Butõrka vanglas toidu proovimine sugugi mitte
Varlam Šalamov (1907–1982) veetis ühtekokku seitseteist aastat Stalini-aja vanglates, asumisel ja sunnitööl. Üheks oma peamiseks ülesandeks kirjanduses pidas Šalamov võitlust kriminaalkurjategijate piiramatu idealiseerimisega, mis oli eriti levinud vene kirjanduses 1920ndatel aastatel. Kuid kirjanik nägi ette muudki –nägi, et selline idealiseerimine oli juba ammuilma raamatulehtede vahelt vene inimeste igapäevaellu jõudnud, hullutades lugejat oma „romantikaga“. Paljud tema tähelepanekud kuritegeliku maailma kohta kehtivad Venemaal kuni tänase päevani. Ja seda palju kõrgemates sfäärides kui vangilaagri barakid.
varlam
šalamov Kuritegeliku maailma kroonikad
Sellesse raamatusse on valitud jutustused kahest suurest tsüklist – „Vasak kallas“ ja „Ülestähendusi kuritegelikust maailmast“. Oma eluajal Šalamov neid lugusid kodumaal trükituna ei näinud. See tähendab, et ka selle tõlke aluseks olevaid tekste ei ole n-ö „toimetatud“, kõik peaks olema täpselt nii, nagu kirjanik need paarikopikalistesse joonelistesse koolivihikutesse üles tähendas.