Varlam Šalamov (1907–1982) veetis ühtekokku seitseteist aastat Stalini-aja vanglates, asumisel ja sunnitööl. Üheks oma peamiseks ülesandeks kirjanduses pidas Šalamov võitlust kriminaalkurjategijate piiramatu idealiseerimisega, mis oli eriti levinud vene kirjanduses 1920ndatel aastatel. Kuid kirjanik nägi ette muudki – nägi, et selline idealiseerimine oli juba ammuilma raamatulehtede vahelt vene inimeste igapäevaellu jõudnud, hullutades lugejat oma „romantikaga“. Paljud tema tähelepanekud kuritegeliku maailma kohta kehtivad Venemaal kuni tänase päevani. Ja seda palju kõrgemates sfäärides kui vangilaagri barakid.
Sellesse raamatusse on valitud jutustused kahest suurest tsüklist – „Vasak kallas“ ja „Ülestähendusi kuritegelikust maailmast“. Oma eluajal Šalamov neid lugusid kodumaal trükituna ei näinud. See tähendab, et ka selle tõlke aluseks olevaid tekste ei ole n-ö „toimetatud“, kõik peaks olema täpselt nii, nagu kirjanik need paarikopikalistesse joonelistesse koolivihikutesse üles tähendas.
