Kuradikoobas

2 Bruno palus dr Gelletrau’l neile järgneda, kui tema ja Antoine sõitsid eraldi autodes Antoine’i matkaplatsile, millel oli jõe ääres eraldi rannake. Bruno sisenes kaunistustega väravast, mida valvasid kaks kivist lõvi. Seejärel ületas ta välja, kuhu olid rõõmsavärvilised tõkked juba spordipeoks üles pandud. Neli telki andsid mõista, et matkahooaeg on alanud. Bruno parkis auto ja läks üle avatud terrassi laudmajakesse, kus Antoine ladustas kanuumõlasid ja päästeveste ning valmistas külalistele omletti ja vorstikesi. Bruno haaras paar mõla ja ulatas Antoine’ile päästevesti, kui paadimees kohale jõudis. Kuid Antoine suundus hoopis baarileti juurde. Mehe alahuulel hõõgus uus Gitanes ning ta kratsis kukalt, kui arvepidamise paberikuhja eemale lükkas ja Ricardi pudeli järele küünitas. „Meil on veidi aega,“ selgitas Antoine. „Võtab oma kümmeviisteist minutit, enne kui paat siia triivib. Napsi soovid?“ Antoine osutas pudelile ja võttis siis külmikust veinipudeli külma veega. Ta vidutas suitsupilves silmi, jättes Jeesuse rollitäitjaks ebatõenäolise kandidaadi mulje, kuid tema võimsale häälele polnud St Denis’s vastast. „Minu jaoks on veel vara, aga aitäh,“ vastas Bruno. „Võtaksin pigem apelsinimahla.“ „Ise tead,“ ühmas Antoine, lisas aniisinapsile vett ja nautis päeva esimest drinki. Hea, et jõe peal puhuma ei panda, mõtles Bruno. „Kas sa tätoveeringut nägid?“ küsis ta. „Ah et see oli tätoveering?“ Antoine kehitas õlgu. „Ma ei näinud hästi, mida see kujutas. Meenutas midagi matemaatilist, võib-olla kolmnurki. Nägin ka ainult vilksamisi, kui too juhmakas paadi 17