1. peatükk
Karjed kutsusid teda. Helid läbistasid piikidena õhtuse Oslo kesklinna muid hääli, ühtlast automüra akna taga, kusagil valjenevat ja vaibuvat sireeni, kirikukelli, mis olid just siinsamas lähedal lööma hakanud. Ta käis süüa otsimas peamiselt õhtuti, vahel ka enne päikesetõusu. Nina vastu määrdunud linoleumi köögipõrandal. Ta registreeris ja jaotas lõhnad välgukiirusel kolme kategooriasse: söödav, ohtlik või ellujäämiseks ebaoluline. Halli tuha hapukas lehk. Vere imal suhkrumaitse vatitordil. Kibe õllelehk Ringnesi märgiga pudelikorgi all. Tühjast metallhülsist, kuhu oleks mahtunud üheksamillimeetrise ja kaheksateistmillimeetrise läbimõõduga tinakuul, mida püstoli järgi, milleks see loodud oli, kutsuti ka lihtsalt Malakoviks, immitses väävli, lämmastiku ja süsinikdioksiidi gaasimolekule. Suits, mis kerkis ikka veel hõõguvast kullakarva filtri ja musta Vene riigikotka vapiga sigaretist. Tubakas on söödav. Ja siis: alkoholi, naha, rasva ja asfaldi hais. King. Ta nuusutas seda. Tegi kindlaks, et see pole nii kergesti manustatav kui kapis olev tagi, mis haises bensiini ja selle looma roiskumise järele, millest see tehtud oli. Närilise aju keskendus nüüd sellele, kuidas tungida läbi ees lebava asja. Ta oli proovinud mõlemalt poolt. Üritanud litsuda oma kahekümne viie sentimeetri pikkust ja tublisti alla poolekilost keha sellest mööda, kuid asjata. Takistus lebas küljeli, selg vastu seina, ja tõkestas augu, mis viis pesasse, kus ootasid tema kaheksa vastsündinud, pimedat ja karvadeta poega, kes karjusid üha valjemini ta nisade järele. Lihamäest tulvas soola, higi ja vere haisu. 5