3
E
ga me kodutud olnud. Lars üüris väikest majakest metsa veerel, romantilist hütikest, mis pildi peal isegi kena paistis. Häda aga, häda oli selles, et asupaik oli mulle, võõrsilt tulnule, ülimalt sobimatu. Nagu ka kõik hilisemad elukohad Taanis, oleks aus siinkohal täiendada, aga seda ma tol hetkel veel ei teadnud. Ehk et – Eestist saabununa oli kibekiiresti vaja integreeruda, taani keel ära õppida ja töökoht leida, aga elades sõna otseses mõttes tsivilisatsioonist väljas oli see täiesti võimatu. Mission impossible, tagus mul peas iga kord, kui läbi kottpimeda metsa kolme kilomeetri kaugusel asuvasse bussipeatusesse käsikaudu minna kobistasin. Läbi sügisese raju ja vihma, et linna keeltekooli jõuda. „Ei saa!“ kõlas toona hoopis minu suust. „Nii ei saa, ma ei ole enam kahekümneaastane. Liiga raske on siit kooli käia ja isegi kui ma töö leiaks, ei oleks mõeldav siin elada,“ ahastasin. „Ostame sulle auto,“ lohutas mees.
11