1 Naine seisis tükk aega liikumatult ja jõllitas luid, nagu oleks see võimatu, et need seal olid. Sama võimatu nagu tema sealolek. Algul arvas ta, et järjekordne lammas oli järve uppunud, aga lähemale astudes nägi ta pooleldi järvepõhja vajunud koljut ja inimese luukere piirjooni. Roided turritasid liivast ja nende all oli näha vaagna- ja reieluude piirjooni. Luukere lamas vasakul küljel, nii et naine nägi kolju paremat poolt, tühje silmakoopaid ja kolme hammast ülemises lõualuus. Ühes oli suur hõbeplomm. Koljus oli suur auk, umbes tikutopsi suurune, ja naisele torkas kohe pähe, et see võis olla haamriga löödud. Ta kummardus ja vahtis koljut. Kergelt kõheldes puudutas ta auku sõrmega. Kolju oli liiva täis. Talle tuli jälle pähe mõte haamrist ja ta judises mõttest, et kedagi oli sellega pähe löödud. Aga auk oli haamri jaoks liiga suur. Ta otsustas luustikku rohkem mitte puudutada. Naine võttis mobiili ja valis päästeteenistuse numbri. Ta mõtles, mida öelda. See tundus kuidagi täiesti ebareaalne. Liivasesse järvepõhja maetud luustik siin kaugel järvel. Naine ei olnud ka parimas vormis. Nägemused haamritest ja tikutopsidest. Tal oli raske keskenduda. Mõtted kihutasid siia-sinna ja tal oli väga raske neid koondada. Küllap oli süüdi pohmell. Ta oli kavatsenud päeva kodus veeta, aga muutis meelt ja läks järve äärde. Ta oli end veennud, et peab mõõteriistu kontrollima. Ta oli teadlane. Ta oli alati tahtnud teadlaseks saada ja teadis, et mõõtmisi tuleb hoolikalt jälgida. Aga tal oli kohutav peavalu ja ta ei mõelnud loogiliselt. Eile õhtul oli K U I VAV J Ä RV
7