Detektor tegi häält. Kõrge heli andis märku, et madalal maa all on midagi kergmetallist. Ta aimas, mis see võiks olla. Mees kraapis jalgadega mulda ja avastas tühja õllepurgi. Kerkinud tolm ajas kurgu sügelema. Ta kõndis veidi edasi, kohandas aparaadi tundlikkust ja jätkas. Ta lootis leida jälgi vanast Fresje lossist, mis legendi kohaselt olevat kunagi kusagil siin kaldal seisnud, kuid 17. sajandil viinud üleujutus selle kaasa. Lossil olevat olnud nii neitsitorn kui ka rauast tornid, kuid ta oleks rahul, kui leiaks kasvõi vana käsitsi sepistatud naela. Ta võttis mõned lonksud vööl rippuvast pudelist ja jätkas. Kuivanud mudal lebasid risti-rästi mõned puutükid. Need olid kaetud roheliste vetikatega ja osaliselt mädanenud. Ta viibutas metallidetektoriga nende kohal. See ei andnud signaali. Otsinguala tähistava kaljuserva ääres lebasid mõned uppunud triivpuutükid. Ta torkas detektori ühe halli palgi ja puujuure vahele. Seade andis kohe signaali, heli kerkis kiiresti ja langes järsult. Ekraan näitas, et tegemist on vase või mõne muu madala juhtivusega metalliga. Ta pani detektori maha ja lükkas juure kõrvale. Väändunud juurte vahele oli takerdunud tuhmiks tõmbunud lant. Detektori tugev signaal tekitas alati põnevust, kuid enamasti osutus leid prügiks. Kord oli ta leidnud Taani hõbemündi aastast 1642, kahešillingilise, mis pärines Christian IV ajast. See oli lebanud Stokkes põllu serval vana tee ääres. Teisel korral oli ta leidnud hõbedast sõrmkübara, mis oli dateeritud 19. sajandi lõppu. Ta jättis landi sinnapaika ja läks oma jälgi mööda tagasi, viibutades detektorit vaid seal, kuhu see enne polnud jõudnud. Päike kõrvetas turja. Särk kleepus higist. Iga ringiga jõudis ta veele lähemale. Arvas, et tal on veel jäänud kolm käiku, kui detektor piiksatas. Näidik andis märku kullast. 6