1 William Wisting pani vilkuri auto katusele ja kihutas politseigaraažist välja. Sinised tuled lõikasid läbi õhtupimeduse ja peegeldusid mereudust, mis oli ümbruskonna endasse mähkinud. See polnud tegelikult tema ülesanne, kuid patrull, kes oleks pidanud juhtumiga tegelema, oli hõivatud teisel pool fjordi puhkenud suvilapõlenguga. Kui alarm käivitus, viibis Wisting jaoskonnas üksi ja oli vastumeelselt otsustanud ise reageerida. Kohale jõudes sai ta aru, kui ettevalmistamata ta on. Apteegi välisukse klaaspaneel oli purunenud ja klaasikillud vedelesid põrandal. Trepil lamas palja ülakehaga mees, jalas mustad püksid ja ümber puusade seotud valge särk. Pealtnäha purjus mees, kes oli komistanud ja kukkudes klaasi purustanud. Aga midagi ei klappinud. See mees oli sinna asetatud. Ta lebas täpselt sellises asendis, mida Wisting oli aastaid tagasi esmaabikursusel õppinud selle kohta, kuidas vigastatu stabiilsesse asendisse panna. Just see korrapärasus – hoolikalt põse alla asetatud käsi – pani Wistingu reageerima veel enne, kui ta märkas sidemena kasutatud särgist läbi imbunud verd. Wisting neelatas ja haaras politseiraadio. „Mul on vaja kiirabi,“ ütles ta kindla häälega. „Kiirabi?“ kostis operatiivkeskusest pragisev hääl. „Kiirabi Staverni apteegi juurde,“ kinnitas Wisting ja viskas mikrofoni kõrvalistmele. 7