Teine peatükk „Tere, onu Henry!“ Istun kõnele vastates parajasti oma hubases elutoas kahe magamistoaga majas, mida ma raudteejaama lähedal üürin. Maja mõjub maakodulikult: valgeks võõbatud välisseinad, must esiuks ning ilus aasalilledega aed maja taga. Mul on vedanud ka võrratu majaperemehega, kes oli nõus sõlmima pikaajalise üürilepingu ja plaanib paari kuu pärast köögi kaasajastada. Pean küll tunnistama, et tammest köögikapid ning kreemikat ja terrakota tooni plaadid mõjuvad kuidagi rahustavalt. Tundsin end siin koduselt kohe sisse kolides ega plaani kuhugi edasi liikuda. Henryle teeb nalja, et ma kolmekümne kolme aastasena teda ikka veel onuks kutsun, kuid lihtsalt Henry öelda ei tunduks kuidagi õige. „Helistasin vaid, et küsida, kas sul on selleks aastaks puhkuse plaanid tehtud?“ alustab ta reipalt. „Nalja teed? Suudan vaevu endal katust pea kohal hoida,“ vastan ausalt. „Tõesti? Mul polnud aimugi, su ema ei ole midagi maini nud,“ lausub ta veidi murelikul toonil. Selleks on ka põhjus. Ma ei aruta oma rahaasju kunagi vanematega, tahtmata neid minu pärast muretsema panna. Niigi tunnen ennast piisavalt süüdi, et nad soovist minu lähedal olla kogu oma elu siia kolinud on, kuigi nad kinnitavad mulle, et ei kahetse midagi. Pealegi saan päev päeva järel siiski hakkama, sest müük võib kasvada sama kiiresti kui see – nagu näiteks mõne päeva eest –, olematuks kahaneb.
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.