Proloog
Ta seisab metsaservas ja kuuleb kõrgel ülal kraaksuvaid vareseid. Ta tõstab pilgu, taevas kumerdub ta kohal kui kuppel. Puud hõõruvad üksteise vastu ja nende krigin saadab tema enda ägedaid hingetõmbeid. Muidu on kõik täiesti vaikne. Ta langetab pilgu allapoole. Maa on otsekui suur must neel. Kui taevas on vaskne, avar kuppel, mida kõike on siis maa oma õõnsa pinna alla neelanud? Ta vaatab veel viimast korda, sätib külmad jäsemed üks haaval kõrvuti, asetab käte alla lilled. Teeb kindlaks, et kõik näeb välja täpselt õige. Siis läheb ta ära. Ta lükkab oksi teelt kõrvale. Jäikade kuuse okste teravad okkad torgivad, aga ta liigub neist välja tegemata edasi. Astub sihikindlate sammudega puudevarju poole ja kaob.
9