Krutsifiksimõrvad

Üks Reede, 3. august, 10.25. „Halloo … Uurija Hunter kuuleb.“ „Halloo, Robert, mul on sulle üllatus.“ Hunter kangestus ja oleks kohvikruusi äärepealt käest pillanud. Ta tundis seda metalset häält väga hästi. Ta teadis, et kui telefonist kostab see hääl, tähendab see ainult üht – uut moonutatud surnukeha. „Kas sa oled viimasel ajal oma paarimehega suhelnud?“ Hunter vaatas kähku ruumis ringi, otsides pilguga Carlos Garciat. „Kas keegi on täna hommikul Garciaga ühenduses olnud?“ karjus ta üle ruumi, vajutades mobiili ekraanil heli vaigistamise nuppu. Teised uurijad vahetasid sõnatult hämmeldunud pilke ja Hunter teadis vastust enne, kui see tuli. „Eilsest saadik mitte,“ vastas uurija Maurice pead raputades. Hunter vajutas uuesti nuppu. „Mida sa temaga teinud oled?“ „Kas sa kuulad mind nüüd?“ „Mida sa temaga teinud oled?“ kordas Hunter kindlalt. „Nagu öeldud, on see üllatus, Robert,“ vastas metalne hääl naerdes. „Aga ma annan sulle veel ühe võimaluse midagi muuta. Võibolla seekord pingutad sa rohkem. Ole tunni ajaga Lõuna-Pasadenas kunagise Pacific Alley 122 aadressil asuva maja keldris pesutoas. Kui võtad kaasa abijõude, siis ta sureb. Kui sa tunni ajaga ei jõua, 9