Esimene peatükk
L
uud ei näinud vanad välja, aga mida Carole Seddon üldse luudest teadis? Töö siseministeeriumis oli teda aeg-ajalt kohtupatoloogidega kokku viinud, aga ta ei väitnud end nende salajaste teadmistega kursis olevat. Ta oli tavaline ühiskonnaliige – pensionil olles veelgi tavalisem. Aga iga ühiskonnaliige, kes oli koolis kõige algelisemat anatoomiat õppinud, televiisorit vaadanud või kinos käinud, oleks aru saanud, et tegemist on inimluudega. Carole nägi neid, kui ta end küünipõrandalt püsti ajas. Kui ta oli aru saanud, et vihm ei näidanud vähimatki hõrenemise märki, oli ta üritanud end hööveldamata laudade virnal mugavalt sisse seada. Lauad olid aja jooksul tumerohelise limaga kattunud, aga Carole’i püksid ja Burberry vihmamantel olid juba nii poriplekilised ning märjad, et natuke rohkem mustust ei tähendanud midagi. Ta kavatses oma Renault’ plekitule istmele ajalehe laotada, kui teele pargitud auto juurde tagasi jõuab. Võib-olla oli asi limas või ehk selles, et laudu oli hiljuti liigutatud, aga virn osutus ebakindlaks istumisaluseks. Kui Carole kogu keharaskusega lauavirnale toetus, oli virn ettepoole vajunud ja naise tseremoonitsemata küüni kõvale muldpõrandale tõuganud. Ümber kukkunud lauavirna alt tulid nähtavale erksinised väetisekotid ja ühest turritas välja eksimatult inimesele kuuluva reieluu kuulliigend. Küün ei jäänud Carole Seddoni tavaliste jalutuskäikude teele. Tegelikult käis ta Downsi kriidiküngastel harva. Tema koera 7