Kolmteist

P ROL OOG Ühel külmal ja rõskel detsembrikuu õhtupoolikul kümme minutit pärast viit lamas Joshua Kane Manhattani kriminaalkohtu hoone kõrval pappkastist asemel ja mõtles ühe mehe tapmisest. Mitte ükskõik millise mehe. Ta mõtles ühe kindla mehe peale. Kane oli mõnikord ka varem, kas metroos või lihtsalt möödujaid jälgides, mõelnud juhuslikult tema vaatevälja sattunud nimetu newyorklase tapmisest, see on tõsi. See võis olla blond sekretär, kes luges metroorongis armastusromaani, või Wall Streeti pankur, kes eiras vihmavarju viibutades tema palveid visata mõni münt, või koguni laps, kes hoidis ülekäigurajal ema käest kinni. Mis tunne oleks neid tappa? Mida nad ütleksid viimase hingetõmbe saabudes? Kas nende silmad muutuvad hetkel, kui nad lähevad ühest maailmast teise? Neid mõtteid mõlgutades tundis Kane, kuidas naudingu säbarlainetus levis soojusena üle kogu ta keha. Ta vaatas kella. Üksteist minutit viis läbi. Päevavalgus asendus hämarusega ja tohutud varjud ujutasid üle kogu tänava. Ta vaatas taevasse ja nautis seda valguse tuhmumise aega, otsekui oleks keegi lambile katte peale tõmmanud. Hämarus sobis ta eesmärgiga. Tumenev taevas viis Kane’i mõtted uuesti tapmisele. Ta oli juba kuus viimast nädalat siin lamanud ja polnud selle aja vältel peaaegu millelegi muule mõelnudki. Ta arutles tundide kaupa sõnatult, kas see mees peaks surema. Kui selle mehe elu või surma küsimus kõrvale jätta, oli kõik muu tal juba hoolikalt kavandatud. Kane ei riskinud liialt. Nii oli nutikam. Kui sa tahad jääda märkamatuks, pead olema ettevaatlik. Selle oli ta juba ammu selgeks 7