Issuu

1. peatükk

Hullumeelsed aastad

Hiina, 1967. Punane Liit oli kaks päeva rünnanud 28. Aprilli Brigaadi pea korterit. Nende punased lipud laperdasid rahutult hoone ümber nagu lõkkepuude järele igatsevad leegid. Punase Liidu komandör oli rahutu, ehkki mitte kaitsjate pärast, kellega ta vastamisi oli. 28. Aprilli Brigaadi enam kui kakssada punavalvurit olid täielikud kollanokad võrreldes 1966. aasta hakul suure proletaarse kultuurirevolutsiooni alguses loodud Punase Liidu punavalvuritest veteranidega. Neid olid karastanud kõikjale üle kogu maa viinud revolutsiooniliste ringsõitude tormilised läbielamised ning esimees Mao võimsate kihutuskõnede nägemine Tiananmeni väljakul. Küll aga kartis ta kümmekonda või umbes nii raudahju majas sees, mis olid lõhkeaineid täis ning üksteisega elektriliste detonaatorite kaudu ühendatud. Ta ei näinud neid, kuid tundis nende olemasolu, nagu raud tunneb lähedal asuva magneti tõmmet. Kui mõni kaitsjaist peaks lülitit klõpsama, saaksid ühes suures tulekeras ühtviisi hukka nii revolutsionäärid kui ka kontrrevolutsionäärid. Ning 28. Aprilli Brigaadi noored punavalvurid olid selliseks sõgeduseks täiesti võimelised. Võrreldes punavalvurite esimese põlvkonna paljunäinud meeste ja naistega olid uued mässajad kui hundikari hõõguvatel sütel, hullud mis hullud.

LIU CIX IN

Hoone katusele ilmus 28. Aprilli Brigaadi hiiglaslikku puna lippu lehvitava kauni noore neiu sale kuju. Tema ilmumist tervitas otsekohe püssitule kakofoonia. Tema poole laskis mitme kesine komplekt relvi: seal oli selliseid antiike nagu Ameerika karabiinid, Tšehhi kuulipildujad ja Jaapani Arisaka M1905 vintpüssid, uuemaid relvi nagu Rahvavabastusarmee standard varustusse kuuluvad vintpüssid ja püstolkuulipildujad – mis olid varastatud Rahvavabastusarmeelt pärast „augustikuist toimetuse veergu“* – isegi mõned Hiina dadao mõõgad ja piigid. Üheskoos kujutasid nad endast kokkusurutud uusajalugu. Mitmed 28. Aprilli Brigaadi liikmed olid varemgi sama suguseid etteasteid teinud. Nad tõusid maja katusele, lehvitasid lippu, karjusid ruuporist hüüdlauseid ning puistasid ründajatele alla lendlehti. Iga kord oli too vapper mees või naine suutnud kuulirahe eest ohutult varjuda ning oma vapruse eest aupaiste ära teenida. Uus tütarlaps arvas ilmselgelt, et temalgi läheb sama õnne likult. Ta lehvitas lahingulippu, justkui vehiks oma leegitseva noorusega, uskudes, et vaenlane põleb revolutsioonilistes leeki des tuhaks, ning kujutades ette, kuidas homme sünnib tema soontes pulbitsevast kirest ja innust ideaalne maailm … Ta oli oma säravast ja purpurpunasest unistusest joovastunud, kuni kuul ta rinna läbistas. Tema viieteistkümneaastane keha oli nii pehme, et kuul seda läbides ja tema taga läbi õhu vilisedes vaevalt aeglustus. * Autori märkus / tõlkija (siin ja edaspidi Ken Liu) märkus: see viitab Punalipu ajakirja (oluline propagandakanal kultuurirevolutsiooni päevil) 1967. aasta augustinumbri toimetuse veerule, mis soovitas „juurida armeest välja see käputäis [kontrrevolutsionääre]“. Seda toimetuse veergu loeti ette, et õhutada punavalvureid sõjaväe moonaladusid ründama ja Rahvavabastusarmeelt relvi röövima, ning puhus veelgi enam lõkkele punavalvurite eri fraktsioonide peetavaid kohalikke kodusõdu.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Noor punavalvur kukkus koos oma lipuga alla, tema habras kogu langemas veelgi aeglasemalt kui too punane kangatükk, otsekui väike lind, kes ei taha taevast alla tulla. Punase Liidu sõdurid huilgasid juubeldavalt. Mõned neist tormasid hoone jalamile, tõmbasid eemale 28. Aprilli Brigaadi lahingulipu ning haarasid saledast elutust kehast. Nad tõstsid oma trofee pea kohale, uhkeldasid sellega mõnda aega ning heitsid selle siis metallist värava otsa. Suurem osa värava terava otsaga metallvarbadest oli kild kondadevaheliste kodusõdade alguses küljest kistud ja odadena kasutusele võetud, kuid kaks oli veel alles. Kui tütarlaps nende teravike külge kinni jäi, tundus elu tema nõtkesse kehasse hetkeks naasnud olevat. Punavalvurid taandusid pisut ning hakkasid teivastatud surnukeha pihta märki laskma. Temale, kes nüüdseks midagi ei tundnud, ei olnud enam vahet tihedal kuulirahel ja pehmel vihmasabinal. Aeg-ajalt tõmblesid tema viinamarjavääte meenu tavad käed pehmelt üle ta keha, otsekui pühkinuks ta endalt vihmapiisku. Ning siis lasti pool tema noorest peast otsast ning vaid üksainus kaunis silm jäi jõllitama 1967. aasta sinist taevast. Selles pilgus ei olnud valu, üksnes tardunud pühendumus ja igatsus. Ning võrreldes mõne teisega oli tal siiski õnne olnud. Vähemalt suri ta end ideaali nimel kirglikult ohvriks tuues. # Sedasorti lahingud möllasid kõikjal Pekingis nagu paralleelselt töötavad protsessorid, mille ühiseks väljundiks oli kultuuri revolutsioon. Sõgeduse tulv uputas linna enda alla ning imbus igasse viimasesse kui prakku ja nukatagusesse.

LIU CIX IN

Linnaservas Tsinghua ülikooli treeninguplatsil oli juba peaaegu kaks tundi kestnud tuhandete osalejatega „võitlus seanss“. See oli avalik kogunemine, mille mõte oli revolutsiooni vaenlasi rahvahulga ees verbaalse ja füüsilise vägivallaga alan dada ja murda, kuni nad oma kuriteod üles tunnistavad. Kuna revolutsionäärid olid killustunud ohtratesse kild kondadesse, harrastasid vastasjõud kõikjal keerulisi manöövreid ja võistlusi. Ülikoolis puhkesid ägedad konfliktid punavalvurite, kultuurirevolutsiooni töörühma, tööliste propagandameeskonna ja sõjalise propagandameeskonna vahel. Aeg-ajalt jagunes iga fraktsioon uuteks mässulisteks gruppideks, mis kõik olid eri tausta ja eesmärkidega, ja see põhjustas veelgi ägedamat võitlust. Selle massivõitluse seansi puhul olid ohvriteks reaktsioonili sed kodanlikud õpetlased. Need olid kõigi kildkondade vaenlased ning neil ei jäänud üle muud, kui igast küljest tulevaid julmi rünnakuid välja kannatada. Võrreldes muude „koletiste ja deemonitega“*, olid reakt sioonilised õpetlased erilised: varaste võitlusseansside vältel olid nad sageli ülbed ja põikpäised. Selles faasis suri neid ka kõige rohkem. Ainuüksi Pekingis peksti neljakümne päeva jooksul surnuks enam kui 1700 võitlusseansside ohvrit. Paljud valisid selle hullumeelsuse vältimiseks lihtsama väljapääsu: Lao She, Wu Han, Jian Bozan, Fu Lei, Zhao Jiuzhang, Yi Qun, Wen Jie, Hai Mo ja mitmed teised – kes enne olid austatud intellektuaa lid – lõpetasid kõik oma elu enesetapuga.** * Tõlkija märkus: algselt budistlikku mõistet „koletised ja deemonid“ kasutati kultuurirevolutsiooni ajal kõigi revolutsiooni vaenlaste kohta. ** Tõlkija märkus: need olid ühed kuulsamad intellektuaalid, kes kultuuri revolutsiooni ajal vabasurma läksid. Lao She – kirjanik, Wu Han – ajaloolane, Jian Bozan – ajaloolane, Fu Lei – tõlkija ja kriitik, Zhao Jiuzhang – meteoroloog ja geofüüsik, Yi Qun – kirjanik, Wen Jie – poeet, Hai Mo – stsenarist ja kirjanik.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Need, kes selle algstaadiumi üle elasid, muutusid halasta matute võitlusseansside jätkudes järk-järgult tuimaks. Selline vaimne kaitsekoorik võimaldas neil vältida täielikku murdumist. Võitlusseansside ajal paistsid nad sageli pooleldi tukkuvat ning võpatasid ärkvele vaid siis, kui keegi karjus neile näkku, et nad kordaksid mehaaniliselt oma ülestunnistusi, mida nad olid juba loendamatuid kordi teinud. Siis jõudsid mõned neist kolmandasse staadiumi. Pidevad ja lakkamatud võitlusseansid süstisid elavhõbedana nende teadvusse erksaid poliitilisi kujutluspilte, kuni nende mõistus, mis kunagi seisis püsti teadmiste ja ratsionaalsuse najal, selle rünnaku all kokku varises. Nad hakkasid päriselt oma süüd uskuma, nägema, kuidas nad olid revolutsiooni suurele üritusele kahju teinud. Nad nutsid ning nende patukahetsus oli palju sügavam ja siiram kui neil koletistel ja deemonitel, kes ei olnud intellektuaalid. Punavalvuritele oli nendes kahes viimases vaimses staadiu mis ohvrite vastu võitlemine erakordselt tüütu. Ainult need koletised ja deemonid, kes olid alles esimeses staadiumis, suutsid nende ülestimuleeritud ajudele anda seda põnevust, mida nad himustasid otsekui matadoori punast rätikut. Sedasorti ihalda tud ohvreid oli aga väheks jäänud. Tsinghuas oli neid järel vast ainult üks. Kuna ta oli nii haruldane, oli ta jäetud võitlusseansi kõige lõpuks. Ye Zhetai oli seni kultuurirevolutsiooni üle elanud, kuid ta oli endiselt esimeses vaimses staadiumis. Ta keeldus pattu kahetsemast, vabasurma minemast ja tuimaks muutumast. Kui see füüsikaprofessor rahvamassi ees lavale astus, ütles tema näoilme selgesti: olgu mu rist veelgi raskem kanda. Punavalvurid sundisid teda tõesti koormat tassima, kuid see ei olnud rist. Teistel ohvritel olid peas bambusraamidest kõrged mütsid, kuid tema oma oli keevitatud jämedatest terasvarbadest.

LIU CIX IN

Ning silt ta kaelas ei olnud puust nagu teistel, see oli laboriahju küljest võetud rauduks. Uksele oli järskude mustade märkidega kirjutatud tema nimi, millest oli suure X-ina läbi tõmmatud kaks punast diagonaali. Ye’d eskortis lavale kaks korda rohkem punavalvureid kui teiste ohvrite puhul: kaks meest ja neli naist. Noormehed kõndisid enese- ja sihikindlal sammul justkui kehastunud küpsed noor bolševikud. Nad mõlemad olid neljanda kursuse tudengid*, kelle põhieriala oli teoreetiline füüsika, ning Ye oli nende professor. Naised, ehk õigupoolest tüdrukud, olid palju nooremad, ülikooli juures töötava põhikooli teise aasta õpilased**. Neil olid seljas sõjaväemundrid ja ümber padrunivööd, neist õhkus nooruslikku elujõudu ning nad ümbritsesid Ye Zhetaid nagu neli rohelist leeki. Ye Zhetai ilmumine tekitas rahvahulgas elevust. Pisut vaibu nud loosungite hõikumine algas nüüd taas uue hooga ning mattis kõik enda alla nagu taaselustuv tõusulaine. Oodanud kannatlikult müra vaibumist, pöördus üks puna valvureist ohvri poole. „Ye Zhetai, te olete mehaanika alal asja tundja. Te peaksite aru saama, kui tugev on see ühisjõud, millele te vastu panete. Selline põikpäisus võib teile ainult surma tuua! Täna jätkame möödunud korral pooleli jäänud teemal ning pole mõtet sõnu raisata. Vastake järgmisele küsimustele ilma oma tavapärase vassimiseta: kas teie ise otsustasite aastail 1962–1965 lisada füüsika sissejuhatavasse kursusesse relatiivsusteooria?“ * Tõlkija märkus: kultuurirevolutsiooni ajal kehtis Hiina ülikoolides (ning eriti Tsinghuas) vaheldumisi neljaaastase, viieaastase ja kolmeaastase õppeaja süsteem. ** Tõlkija märkus: Hiina haridussüsteemis järgneb kuueaastasele algkoolile tavaliselt kolm aastat põhikooli ja kolm aastat keskkooli. Kultuurirevolutsiooni ajal lühendati seda 12 aasta pikkust süsteemi ühek sale või kümnele aastale, sõltuvalt provintsist või kohalikust omavalitsusest. Käesoleval juhul on punavalvuritest tüdrukud 14-aastased.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

„Relatiivsusteooria on üks füüsika fundamentaalsetest teoo riatest,“ vastas Ye. „Kuidas saab üks sissejuhatav kursus seda mitte õpetada?“ „Te valetate!“ karjus üks neidudest punavalvur tema kõrval. „Einstein on reaktsiooniline õpetlane. Ta oli valmis teenima iga isandat, kes tema nina all raha kõlgutas. Ta läks isegi Ameerika imperialistide juurde ja aitas neil aatomipommi ehitada! Revolutsioonilise teaduse loomiseks peame me ümber tõukama kapitalistliku teooria musta lipu, mida esindab relatiivsusteooria!“ Ye vaikis. Ta pidi taluma valu, mida põhjustasid raskest rauast müts ja raudplaat ta kaelas, ning tal polnud jõudu, et vastata küsimustele, mis vastust ei väärinud. Tema selja taga kortsutas kulmu ka üks tema tudengeist. Sõna võtnud tüdruk oli neljast naissoost punavalvureist kõige intelligentsem ning ta oli selgesti valmistunud, kuna teda oli enne lavale astu mist nähtud võitlusseansi stsenaariumi pähe õppimas. Kellegi Ye Zhetai suguse jaoks aga mõnest hüüdlausest ei piisanud. Punavalvurid otsustasid tuua lagedale uue relva, mille nad oma õpetaja vastu olid valmis pannud. Üks neist viipas kellelegi lava kõrval. Rahvahulga esimeses reas tõusis püsti Ye naine, füüsika professor Shao Lin. Ta astus lavale, üll halvasti istuv roheline kostüüm, mis oli selgesti mõeldud imiteerima punavalvurite sõjaväemundrit. Neil aga, kes teda tundsid, oli meeles, et ta oli sageli loengud andnud elegantses qipao’s ning tema praegune välimus tundus sunnitud ja kohmakas. „Ye Zhetai!“ Shao Lin ei olnud selgesti sellise teatriga harjunud, ning ehkki ta püüdis valjemini rääkida, võimendas see ka värinat tema hääles. „Sa ei arvanud, et ma püsti tõusen ning sind paljastan ja kritiseerin? Jah, varem tõmbasid sa mu

LIU CIX IN

haneks. Sa pimestasid mind oma reaktsioonilise maailmavaate ja arusaamaga teadusest! Nüüd aga olen ma ärkvel ning mu silmad on lahti. Nende revolutsiooniliste noorte abiga tahan ma seista revolutsiooni poolel, rahva poolel!“ Ta pöördus näoga rahva poole. „Seltsimehed, revolutsioo nilised noored, revolutsioonilised õppejõud ja töötajad, me peame selgesti mõistma Einsteini relatiivsusteooria reaktsiooni list olemust. See on kõige päevselgem üldrelatiivsusteoorias: selle universumi staatiline mudel eirab mateeria dünaamilist olemust. See on antidialektika! See käsitleb universumit kui midagi piiratut, mis on igati omamoodi reaktsiooniline idealism …“ Oma naise loengut kuulates lubas Ye endale ühe kõvera naeratuse. Ma tõmbasin su haneks, Lin? Tõesti, minu süda mes oled sa alati olnud mõistatus. Kord kiitsin su isale, kui geniaalne sa oled – tal vedas, et suri varakult ja pääses seega sellest katastroofist –, ning ta raputas pead ja ütles mulle, et tema arvates ta tütar ei saavuta akadeemilises maailmas suurt midagi. See, mida ta järgmiseks ütles, osutus mu elu teises pooles väga tähtsaks: „Lin Lin on liiga tark. Fundamentaalsete teooriatega töötamiseks peab olema loll.“ Mida aeg edasi, seda paremini ma hakkasin tema sõnu mõistma. Lin, sa oled tõesti liiga tark. Juba mõne aasta eest taju sid sa poliitiliste tuulte suunamuutust akadeemias ja valmistusid ettenägelikult. Näiteks õpetades muutsid sa paljude füüsika seaduste ja konstantide nimesid: Ohmi seadust kutsusid sa takistuse seaduseks, Maxwelli võrrandid olid sul elektromagnet võrrandid, Plancki konstandi nimetasid kvantkonstandiks … Sa seletasid oma õpilastele, et kõik teaduslikud saavutused tulenesid töötavate rahvahulkade tarkusest ning et nood kapi talistlikud õpetlased üksnes varastasid selle viljad ja panid neile oma nimed külge.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Kuid isegi nii ei võtnud revolutsiooniline põhihoovus sind omaks. Vaata end nüüd: sul ei ole lubatud kanda „revolut siooniliste õppejõudude ja töötajate“ punast käelinti, sa pidid siia lavale astuma tühjade kätega, su staatus ei luba kanda käes „Väikest punast raamatut“… Sul pole võimalik saada üle sellest eksimusest, et sündisid revolutsioonieelses Hiinas silma paistvasse perekonda ning et su vanemad olid sedavõrd kuulsad õpetlased. Kui juba Einsteinist rääkida, siis on sul tegelikult rohkem üles tunnistada kui minul. 1922. aasta talvel külastas Einstein Shanghaid. Kuna su isa rääkis vabalt saksa keelt, paluti tal Einsteini saatjaks hakata. Sa oled mulle korduvalt rääkinud, et su isa hakkas füüsikuks Einsteini õhutusel ning et sina valisid füüsika isa mõjutusel. Nii et omamoodi saab öelda, et Einstein on kaudselt sinu õpetaja. Ning kunagi olid sa sellise seose üle väga uhke ja tundsid, et sul on tohutult vedanud. Pärastpoole sain teada, et isa oli sulle luisanud. Nad olid Einsteiniga vaid korra väga põgusalt vestelnud. 13. novembri hommikul 1922. aastal jalutas ta koos Einsteiniga mööda Nanjingi maanteed. Jalutuskäigust võtsid osa ka Shanghai ülikooli president Yo Youren ning ajalehe Ta Kung Pao tegev direktor Cao Gubing. Kui nad möödusid maanteetammi ehitus platsist, peatus Einstein ühe kive tükkideks raiuva töölise kõrval ning jälgis vaikselt seda räbalates ning räpaste käte ja näoga poissi. Ta küsis su isalt, kui palju see poiss päevas teenib. Su isa küsis poisilt ning ütles siis Einsteinile: viis senti. See oli ainus kord, kui ta rääkis tolle suure teadlasega, kes maailma muutis. Ei olnud juttu füüsikast ega relatiivsusest, üksnes kalgist ja karmist tegelikkusest. Kuulnud vastust, seisis Einstein sinu isa sõnul seal tükk aega ning jälgis poisi mehaa nilisi liigutusi, vaevumata isegi oma piipu suitsetama, kuni see

LIU CIX IN

hõõgumast lakkas. Kui su isa selle loo oli mulle ära rääkinud, ohkas ta ja ütles: „Hiinas prantsatab maha iga mõte, mis söandab lendu tõusta. Tegelikkuse gravitatsioonijõud on liiga tugev.“ „Langetage pea!“ käratas üks meessoost punavalvureist. See võis tegelikult olla tema endise tudengi halastav žest. Kõik ohvrid, kelle vastu võideldi, pidid pea langetama. Kui Ye oleks oma pea langetanud, oleks kõrge rauast peakate maha kukku nud, ning kui ta oleks oma pead langetatuna hoidnud, poleks olnud põhjust talle seda tagasi pähe panna. Kuid Ye keeldus ning seisis püstipäi, kandes seda suurt koormat oma peene kaela otsas. „Langetage pea, te kangekaelne reaktsionäär!“ Üks puna valvureist tüdrukuist võttis rihma vöölt ja äigas sellega Ye poole. Vasest pannal tabas teda otsaette ning sellest jäi järele selge vorp, mille kiiresti hägustas nõrisev veri. Ta vankus mõne hetke ning jäi siis taas sirgelt ja kindlalt seisma. Üks punavalvuritest noormeestest ütles: „Kui te õpetasite kvantmehaanikat, põimisite te sinna sisse ka rohkesti reaktsioo nilisi ideid!“ Siis noogutas ta Shao Linile, et too jätkaks. Shao tegi seda rõõmuga. Ta pidi muudkui rääkima, muidu oleks tema habras meel, mis niigi vaid peene juuksekarva otsas rippus, täielikult kokku varisenud. „Ye Zhetai, sa ei saa seda süüdistust eitada! Sa oled sageli tudengitele reaktsioonilist Kopenhaageni tõlgendust lugenud!“ „See on ometi eksperimentide tulemustega kõige paremini sobiv seletus.“ Shao Lini üllatas ja hirmutas Ye väga rahulik ja talitsetud hääletoon. „See formuleering sätestab, et väline vaatlus tingib laine funktsiooni kollapsi. See on järjekordne näide reaktsioonilisest idealismist ning ühtlasi ka kõige jultunum näide!“ „Kas filosoofia peab näitama teed eksperimentidele või peaksid eksperimendid näitama teed filosoofiale?“ Ye ootamatu

KO L M E K E H A P R O BLE EM

vasturünnak rabas võitlusseansi eestvedajaid. Hetkeks ei teadnud nad, mida teha. „Loomulikult peaks see olema õige marksistlik filosoo fia, mis teaduslikele eksperimentidele teed näitab!“ ütles üks mees-punavalvureist viimaks. „Siis on see sama, kui öelda, et õige filosoofia kukub taevast alla. See käib risti vastu ideele, et tõde tõuseb kogemustest. See on vastuolus nende põhimõtetega, mille alusel marksism püüab loodusest aru saada.“ Shao Lin ja kaks tudengist punavalvurit ei osanud selle peale midagi vastata. Erinevalt kahest veel põhikoolis käivast punavalvurist ei suutnud nad loogikat täielikult eirata. Kuid neljal põhikoolitüdrukul olid omaenda revolutsioo nilised meetodid, mida nad pidasid võitmatuks. Tüdruk, kes oli Ye’d varem löönud, võttis taas oma rihma ja äigas Ye’le. Ülejäänud kolm hakkasid samuti oma rihmadega Ye’d lööma. Et nende kaaslane näitas üles sedasorti revolutsioonilist indu, pidid nemad üles näitama veelgi suuremat või vähemalt sama väärset indu. Kaks mees-punavalvurit ei seganud vahele. Kui nad oleksid nüüd sekkunud, oleks neid kahtlustatud ebapiisavas revolutsioonilisuses. „Te õpetasite ka Suure Paugu teooriat. See on teaduslikest teooriatest see kõige reaktsioonilisem!“ Üks noormeestest puna valvuritest võttis sõna, püüdes teemat vahetada. „Võib-olla tulevikus lükatakse see teooria ümber. Kuid sajandi kaks suurt kosmoloogilist avastust – Hubble’i seadus, mida kinnitab punanihe, ning kosmilise taustkiirguse avasta mine – näitavad, et Suure Paugu teooria seletab universumi päritolu kõige usutavamalt.“ „Vale puha!“ hüüdis Shao Lin. Seejärel alustas ta pikka loengut Suure Paugu teooriast, unustamata pikkida sinna vahele

LIU CIX IN

läbinägelikku kriitikat teooria erakordselt reaktsioonilise olemuse pihta. Selle teooria värskus aga paelus neljast tüdrukust kõige intelligentsemat, kes ei suutnud end tagasi hoida ja küsis: „Kas isegi aeg algas singulaarsusega? Aga mis oli enne singulaarsust?“ „Mitte midagi,“ vastas Ye samamoodi, nagu ta vastaks iga uudishimuliku noore küsimusele. Ta pöördus ning vaatas tütarlast lahkelt. Vigastuste ja kõrge raudpeakattega oli tal seda liigutust väga raske teha. „Mitte … midagi? See on reaktsiooniline! Läbi ja lõhki reaktsiooniline!“ hüüdis hirmunud tüdruk. Ta pöördus Shao Lini poole, kes tuli rõõmuga talle appi. „Selles teoorias on tühimik Jumala jaoks,“ noogutas Shao tüdrukule. Noor punavalvur, kes oli nendest uutest mõtetest segaduses, oli viimaks kindlal pinnal. Ta tõstis käe, mis hoidis endiselt rihma, ning osutas Ye poole. „Teie, te püüate siis öelda, et Jumal on olemas?“ „Ma ei tea.“ „Misasja?“ „Ma ütlen, et ma ei tea. Kui te mõtlete Jumala all mingi sugust väljaspool universumit eksisteerivat üliteadvust, siis ma ei tea, kas ta on olemas või mitte. Teadusel ei ole tõendeid emba-kumbapidi.“ Tol õudsel hetkel kaldus Ye isegi Jumala olemasolu mitteuskumise poole. Selline äärmiselt reaktsiooniline väide tekitas rahvahulgas möllu. Ühe laval viibiva punavalvuri juhtimisel vallandus järje kordne loosungite hõikumise laine. „Maha reaktsiooniline õpetlane Ye Zhetai!“ „Maha kõik reaktsioonilised õpetlased!“ „Maha kõik reaktsioonilised õpetused!“

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Kui hüüdlaused olid vaibunud, hüüdis tüdruk: „Jumalat pole olemas. Kõik religioonid on valitseva klassi välja hautud vahen did rahva vaimu halvamiseks!“ „See on väga ühekülgne käsitlus,“ ütles Ye rahulikult. Kimbatuses ja vihane noor punavalvur jõudis järeldusele, et selle ohtliku vaenlasega polnud jutust mingit kasu. Ta haaras oma rihma ning tormas Ye juurde, tema kolm kaaslast kannul. Ye oli pikka kasvu ning selleks, et ulatuda tema peani, mida ta endiselt püsti hoidis, pidid neljateistaastased rihmadega ülespoole lahmima. Mõne hoobi järel langes maha kõrge raudpeakate, mis oli teda pisut kaitsnud. Sellele järgnenud metallpannalde hoopide sajus langes ta viimaks maha. Oma edust indu saanud noored punavalvurid pühendusid veelgi põhjalikumalt sellele hiilgavale võitlusele. Nad võitlesid usu eest, ideaalide nimel. Nad olid joobunud eredast valgusest, mida ajalugu lasi nende peale paista, nad olid uhked omaenda vapruse üle … Ye kahel tudengil sai viimaks küllalt. „Esimees käskis meil „tugineda kõneosavusele, mitte vägivallale“!“ Nad tormasid ligi ja tõmbasid neli poolhullunud tüdrukut Ye juurest eemale. Kuid oli juba liiga hilja. Füüsik lamas vaikselt maas, silmad endiselt pärani, ning tema peast voolas verd. Vahtu klopitud rahvas vakatas. Ainuke asi, mis liikus, oli see peenike verenire. Punase maona vingerdas see aeglaselt üle lava, jõudis selle servani ning tilkus alla ühe tühja laeka peale. Veretilkade tekitatud rütmiline heli meenutas kellegi lahkuvaid samme. Vaikust rebestas kellegi kaagutav naer. See oli Shao Lin, kelle vaim oli lõpuks murdunud. See naer hirmutas kohalviibi jaid, kes hakkasid võitlusseansilt lahkuma, alguses vähehaaval ning seejärel tulvana. Peagi oli treeninguväljak tühi ning lava ees seisis vaid üks noor naine.

LIU CIX IN

See oli Ye Zhetai tütar Ye Wenjie. Kui nood neli tüdrukud olid ta isa tapnud, oli ta püüdnud lavale tormata. Kaks ülikooli koristajat olid teda aga tagasi hoid nud ja talle kõrva sosistanud, et kui ta sinna läheb, saab ta ka ise hukka. Massiline võitlusseanss oli muutunud hullumeelsuseks ning tema ilmumine põhjustanuks üksnes enam vägivalda. Ta oli kisendanud ja kisendanud, kuid see oli mattunud loosungite ja hõigete raevunud tulva alla. Kui vaikus taas valitses, ei suutnud ta enam ühtegi heli kuuldavale tuua. Ta silmitses isa elutut keha ning mõtted, mida ta ei suutnud sõnadesse panna, lahustusid ta veres, kuhu need jäid terveks ülejäänud eluks. Kui rahvamass oli laiali valgunud, jäi tema paigale nagu kivikuju, keha ja liikmed samas asendis kui siis, kui nood kaks vana koristajat teda tagasi hoidsid. Tüki aja pärast langetas ta viimaks käed, astus aeglaselt lavale, istus isa surnukeha kõrvale ning hoidis üht tema juba jahtunud kätt käes, silmad tühjalt kaugusse vaatamas. Kui viimaks tuldi surnukeha ära viima, võttis Wenjie midagi taskust ning pani selle isale kätte – see oli isa piip. Wenjie lahkus vaikselt treeninguväljakult, mis oli täis rahva massist maha jäänud prügi, ning siirdus koju. Teaduskonna kortermaja ette jõudes kuulis ta oma kodu teise korruse aknast kostvaid hullunud naerupahvakuid. See oli naine, keda ta kunagi oli emaks kutsunud. Wenjie pööras ringi ning tal oli ükskõik, kuhu jalad ta viivad. Lõpuks leidis ta end professor Ruan Weni ukse tagant. Wenjie nelja ülikooliaasta vältel oli professor Ruan olnud tema nõuandja ja lähedasim sõber. Järgmised kaks aastat, mil Wenjie oli astrofüüsika osakonna magistrant, ning sellele järgnenud kultuurirevolutsiooni kaoses oli professor Ruan tema lähim usaldusisik, kui isa välja arvata.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Ruan oli õppinud Cambridge’i ülikoolis ning naise kodu oli kunagi Wenjiele tundunud kütkestav: Euroopast toodud peened raamatud, maalid ja muusikasalvestised, klaver, Euroopa stiilis piipude komplekt õrnal puitalusel (tema isa piip oli Ruanilt kingituseks saadud) – mõned neist olid valmistatud Vahemere äärest pärit puis-eerikast, mõned Türgi sepioliidist, ning kõik need paistsid olevat läbi imbunud tolle mehe tarku sest, kes kunagi sügavalt mõttesse vajunult selle kaha käes hoidis või vart hambus pigistas, kuid Ruan ei teinud temast kunagi juttu. See elegantne ja soe kodu oli olnud Wenjiele turvaline paik, kui tal oli vaja maailma tormide eest kuhugi pakku pugeda, kuid see kõik oli olnud enne seda, kui punavalvurid Ruani kodu läbi otsisid ja tema omandi konfiskeerisid. Nagu Wenjie isagi, elas ka Ruan kultuurirevolutsiooni ajal läbi tohutuid kannatusi. Tema võitlusseansside ajal riputasid punavalvurid talle kaela paari kõrge kontsaga kingi ning mäkerdasid ta näo huulepulgaga kokku, et näidata, kuidas ta oli elanud kapitalisti roiskuvat elu. Wenjie lükkas Ruani koduukse lahti ning nägi, et puna valvuritest maha jäänud kaos oli ära koristatud: puruks rebitud õlimaalid olid kokku liimitud ja seinale tagasi riputatud, ümber tõugatud klaver oli taas püsti tõstetud ja puhtaks pühitud, ehkki see oli katki ja sellel polnud enam võimalik mängida, mõned maha jäänud raamatud olid kenasti riiulile tagasi asetatud … Ruan istus kirjutuslaua taga toolil, silmad kinni. Wenjie astus Ruani kõrvale ning silitas hellalt õpetaja otsa esist, nägu ja käsi – need kõik olid külmad. Wenjie oli õigupoolest juba sisenedes märganud kirjutuslaual tühja unerohutablettide pudelit. Ta seisis seal mõnd aega vaikides. Siis pööras ta ringi ja lahkus. Ta ei olnud enam võimeline leina tundma. Ta oli nüüd justkui liiga palju kiirgust saanud

LIU CIX IN

Geigeri loendur, võimetu reageerima, kuvades näidikul hääle tult nulli. Ruani juurest lahkudes pööras Wenjie aga ümber, et heita veel viimane pilk. Ta märkas, et professor Ruan oli end meikinud. Tal olid huuled õrnalt värvitud ning jalas kõrge kontsaga kingad.

2. peatükk

Hääletu kevad

Kaks aastat hiljem Suur-Hingani mägedes „Palk kukub –“ Pärast seda valju skandeerimist langes suur dauuria lehis, jäme kui Parthenoni sambad, mürtsatuse saatel maha ning Ye Wenjie tundis maad jalge all värisemas. Ta haaras oma kirve ja sae kätte ning hakkas tüve küljest oksi laasima. Iga kord, kui ta seda tegi, oli tal tunne, justkui puhastaks ta mõne hiiglase laipa. Mõnikord kujutas ta isegi ette, et see hiiglane on tema oma isa. Taas kerkisid esile tunded tollest jubedast ööst kahe aasta eest, mil ta surnukuuris isa surnukeha pesi, ning lõhed ja praod lehise koores tundusid muutuvad vanadeks armideks ja uuteks haavadeks isa ihul. Neisse hiiglaslikesse metsadesse ja rohumaadele oli laiali pillutatud enam kui sada tuhat inimest Sise-Mongoolia Tootmisja Ehitusvägede kuuest diviisist ja neljakümne ühest rügemendist. Jätnud linnad seljataha ja jõudnud siia, tundmatule kõnnumaale, oli paljudel vägede „haritud noortel“ – noortel tudengitel, kel polnud enam koole, kuhu minna – alguses romantiline soov: kui Nõukogude revisionistlikud imperialistid tankidega üle HiinaMongoolia piiri veerevad, asuvad nad relvile ning moodusta vad omaenda kehadega rahvavabariigi esimese kaitsetõkke. Sedasorti ootused olidki üks strateegilisi kaalutlusi Tootmis- ja Ehitusvägede loomise taga.

LIU CIX IN

Kuid see sõda, mida nad ihaldasid, oli nagu mägi rohumaa teises servas: seda oli selgesti näha, kuid see oli niisama kaugel kui miraaž. Sestap pidid nad rahulduma põldude puhastamise, loomade karjatamise ja puude raiumisega. Noored mehed ja naised, kes varem olid kulutanud oma nooruslikku energiat ringsõitude peale mööda Hiina revolut siooni pühapaiku, avastasid peagi, et võrreldes siinse laia taeva laotuse ja vaba õhuga polnud Hiina sisemaa suurlinnad midagi enamat kui lambaaedikud. Keset külmi ja lõputuid metsalaamu ja aasasid oli nende leegitsev ind täiesti mõttetu. Kui tuleks valada ka kogu oma veri, jahtuks see kiiremini kui lehmakook ning oleks märksa kasutum. Põlemine oli aga nende saatus, nad olid tuleroaks läinud põlvkond. Nii muutusid tohutud metsad nende mootorsaagide all viljatuteks seljakuteks ja alasti kistud küngasteks. Nende traktorite ja kombainide all said hiiglaslikest aasadest viljapõllud ning seejärel kõrb. Ye Wenjie oskas tema silme ees toimuvat raadamist üksnes hullumeelsuseks pidada. Kõrged dauuria lehised, igihaljad männid, sihvakad ja sirged valged kased, taevasse tungivad korea paplid, lõhnavad siberi nulud, lisaks veel mustad kased, tammed, jalakad, mandžuuria saared, tšoseeniad, amuuri tammed – kõik, mis neile silma jäi, saagisid nad maha. Tema mootorsaagidega relvastatud kompanii oli kui terasritsikate parv ning neist jäid maha üksnes kännud. Maha saetud dauuria lehis, mis oli nüüdseks okstest puhtaks laasitud, oli traktoriga minema vedamiseks valmis. Wenjie silitas õrnalt langetatud tüve ristlõiget. Ta tegi seda sageli, otsekui need pinnad olnuks hiiglaslikud haavad, otsekui ta tunneks puu valu. Äkitselt nägi ta veel üht kätt silitamas sedasama pinda kännul. Käe värinast oli aru saada, et seal tuksub üks süda tema omaga samas rütmis. Ehkki käsi oli kahvatu, nägi Wenjie, et see on mehekäsi.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Ta vaatas üles. See oli Bai Mulin. Too kõhetu, hapra kehaehitusega prillikandja oli vägede ajalehe Kõrge Tootlikkuse Uudiskiri reporter. Ta oli saabunud üle-eelmisel päeval Wenjie kompanii kohta uudiseid hankima. Wenjiele meenusid tema artiklid, kirjutatud kaunis stiilis, tundlikult ja nõtkelt, mis ei sobinud hästi sinna karmi keskkonda. „Ma Gang, tule siia,“ hüüdis Bai ühele noormehele pisut kaugemal. Ma oli tünja rindkerega ja lihaseline, just nagu see dauuria lehis, mille ta just oli maha saaginud. Ta astus ligi ning Bai küsis talt: „Kas sa tead, kui vana see puu oli?“ „Sa võid ju rõngad kokku lugeda,“ osutas Ma kännule. „Lugesingi. Üle kolmesaja kolmekümne aasta. Kas sul on meeles, kui kaua sa seda saagisid?“ „Kõige rohkem kümme minutit. Ma ütlen, ma olen kompanii kõige kiirem mootorsaagija. Tööeesrindlaste rändpunalipp on alati selles rühmas, kus mina parajasti olen.“ Ma Gang oli elevil, nagu oli elevil enamik inimesi, kellele Bai tähelepanu pööras. Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas ära mainimine oli suur au. „Üle kolmesaja aasta! Kaksteist põlvkonda. Kui see puu oli alles põõsas, valitses veel Mingi dünastia. Kas sa kujutad ette, kui palju torme see puu kõigi nende aastatega üle elas, kui palju sündmusi ta pealt nägi? Aga sina saagisid ta mõne minutiga maha. Kas sa tõesti midagi ei tundnud?“ „Mida ma pean sinu arvates tundma?“ Ma Gangi nägu oli ilmetu. „See on ainult mingi puu. Puud on ainus asi, millest meil siin kandis puudust pole. Siin on piisavalt teisi puid, mis on sellest veel vanemad.“ „Pole midagi. Mine tööle tagasi.“ Bai vangutas pead, istus kännule maha ja ohkas. Ka Ma Gang vangutas pead, kuna oli pettunud, et reporter ei taha temaga intervjuud teha. „Intellektuaalid teevad alati sääsest

LIU CIX IN

elevandi,“ pomises ta. Seda öeldes heitis ta pilgu Ye Wenjiele ning seega käis tema hinnang nähtavasti ka Wenjie kohta. Puutüvi lohistati minema. Puukoor purunes maas olevate kivide ja kändude otsas veelgi enam, otsekui haavates hiiglaslikku laipa veelgi. Minema lohistatava puu raskusest jäi aastatega kogunenud kõdunevate lehtede lasusse sügav õnarus. Kraav täitus kiiresti veega. Vesi oli kõdunevatest lehtedest karmiin punane ja meenutas verd. „Wenjie, tule puhkama.“ Bai viipas vabale kännupoolele. Ye oli tõesti väsinud. Ta pani oma tööriistad käest, astus ligi ning istus Bai juurde maha, seljad teineteise poole. Pärast pikka vaikust purskas Bai: „Ma tean, mida sa tunned. Meie kaks oleme ainsad, kes niimoodi tunnevad.“ Ye oli vait. Bai teadis, et ta tõenäoliselt ei vasta midagi. Ta oli vähese jutuga naine ning ajas harva kellegagi juttu. Mõned uued saabujad pidasid teda eksikombel isegi tummaks. Bai rääkis ise edasi. „Ma käisin siin kandis aasta eest. Mäletan, et saabusin keskpäeva paiku ning mu võõrustajad ütlesid, et lõunaks on kala. Vaatasin puukoorega tapetseeritud onnis ringi ja nägin pajas ainult vett. Ei mingit kala. Kohe, kui vesi keema läks, astus kokk tainarulliga välja. Ta jäi onnist mööda voolava oja äärde seisma, äigas tainarulliga paar korda vette ning koukis paar suurt kala veest välja … Milline viljakas paik! Aga kui nüüd seda oja vaatama minna, on see lihtsalt surnud, porine vesi kraavis. Ma pole üldse kindel, kas ehitusvägi ehitab või hävitab.“ „Kust sulle sellised mõtted tulevad?“ küsis Ye vaikselt. Ei olnud aru saada, kas naine on temaga nõus või mitte, kuid Bai oli rõõmus juba selle üle, et ta üldse suu avas. „Ma lugesin hiljuti üht raamatut ja see liigutas mind väga. Kas sa inglise keeles loed?“

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Ye noogutas. Bai võttis kotist välja siniste kaantega raamatu. Ta vaatas ümberringi, ega keegi pealt vaata, ning ulatas selle naisele. „See avaldati 1962. aastal ja on läänes väga mõjukas.“ Wenjie pööras kännul ringi ja võttis raamatu vastu. „Hääletu kevad“, oli kaanel kirjas. Autor oli Rachel Carson. „Kust sa selle said?“ „See raamat jäi kõrgetele ülemustele silma ning nad tahavad seda jagada valitud kaadritele* ametialaseks kasutamiseks. Mina vastutan metsi käsitleva peatüki tõlkimise eest.“ Wenjie avas raamatu ning uppus sellesse. Põgusas avapeatü kis rääkis autor vaiksest linnast, mis putukamürkide kasutamise tõttu tasakesi suri. Lihtsad otsekohesed laused olid tulvil tema sügavat muret. „Ma tahan saata Pekingisse juhtkonnale kirja ehitusvägede vastutustundetu käitumise kohta,“ ütles Bai. Ye tõstis pilgu raamatult. Tal kulus mehe sõnade lahtimõ testamiseks pisut aega. Ta ei öelnud midagi ning pööras pilgu taas raamatusse. „Sa võid seda enda käes hoida, kui lugeda tahad. Aga ole ettevaatlik ja vaata, et keegi seda ei näe. Tead küll, et sedasorti raamat …“ Bai tõusis püsti, vaatas taas hoolikalt ümberringi ning lahkus. #

* Tõlkija märkus: Hiina kommunismi kontekstis ei tähenda „kaader“ mitte gruppi, vaid üht partei- või riigitöötajat.

LIU CIX IN

Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem meenutas Ye Wenjie oma elu viimastel hetkedel, kuidas „Hääletu kevad“ tema elu oli mõjutanud. Raamatu ainestik oli kitsalt piiritletud: putukamürkide ülemäärase kasutamise negatiivsed keskkonnamõjud. Autori vaatevinkel aga rabas Ye’d põhjalikult. Putukamürkide kasuta mine oli Ye arvates olnud täiesti normaalne, sünnis (või vähemalt neutraalne) tegu, kuid Carsoni raamat näitas talle, et looduse seisukohast polnud sel kultuurirevolutsiooniga mingit vahet ning et see mõjus maailmale niisama hävitavalt. Kui see tõele vastas, siis kui paljud inimkonna talle normaalse või isegi üllana tundunud teod olid tegelikult niisamuti kuritegelikud? Neid mõtteid edasi mõlgutades tekitas üks järeldus temas judinaid: kas võib olla nii, et inimkonna ja kurjuse omavaheline suhe on midagi samasugust kui ookeani ja selle pinnal hulpiva jäämäe omavaheline suhe? Nii ookean kui ka jäämägi koosne vad ühest ja samast ainest. Jäämägi eristub üksnes seeläbi, et on teises olekus. Tegelikult on see üksnes hiiglasliku ookeani tibatilluke osa … On võimatu inimkonnalt endalt moraalset ärkamist oodata, just nagu pole võimalik eeldada, nagu suudaks inimene end juustest sikutades maast lahti tõmmata. Moraalseks ärkamiseks on tarvis väljastpoolt inimkonda lähtuvat jõudu. See mõte pani paika terve Ye edasise elutee. # Neli päeva pärast raamatu saamist läks Ye Bai juurde kompanii ainsasse võõrastemajja raamatut tagasi viima. Ye avas ukse ning nägi Baid voodis pikali, läbi väsinud ning üleni porine ja laastudega koos. Kui Bai Ye’d nägi, ajas ta end vaevaliselt püsti.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

„Kas sa käisid täna tööl?“ küsis Ye. „Ma olen siin kompanii juures nii kaua olnud ning ma ei saa lihtsalt päev läbi ringi tuiata ja mitte midagi teha. Ma pean töö juures kaasa lööma. Revolutsiooni vaim on ju selline, eks ole. Ah jaa, ma töötasin Radarimäe lähedal. Mets oli seal väga tihe. Ma vajusin põlvini kõdunevatesse lehtedesse. Mul on tunne, et ma jään nendest miasmidest haigeks.“ „Radarimägi?“ Ye oli rabatud. „Jah. Rügemendil oli erakorraline ülesanne raiuda ümber mäetipu keeluala puudest paljaks.“ Radarimägi oli mõistatuslik paik. Järsk ja varem ilma nimeta mägi oli oma nime saanud tippu püstitatud suure parabool antenni järgi. Tegelikult teadsid kõik, kel vähegi aru peas, et see ei olnud radariantenn: ehkki antenni suund muutus iga päev, ei liikunud see kunagi järjekindlalt. Kui tuul antennist mööda puhus, ulgus see nii, et seda oli kaugele kuulda. Ye kompanii liikmed teadsid vaid, et Radarimägi oli sõjaväe baas. Kohalikud rääkisid, et kui baas kolme aasta eest ehitati, mobiliseeris sõjavägi rohkesti inimesi mäetippu viivat teed ehitama ja elektriliini vedama. Mäest veeti üles tonnide viisi varustust. Kui aga baas valmis sai, lammutati tee ära ning järele jäi üksnes puude vahel siuglev raskesti läbitav rada. Alailma oli näha mäetipule maanduvaid ja sealt õhku tõusvaid helikoptereid. Antenni polnud alati näha. Liiga tugeva tuulega tõmmati see kokku. Kui see aga püsti oli, hakkas ümbruskonnas igasugu kumma lisi asju juhtuma: metsloomad läksid lärmakaks ja ärevaks, linnud tõusid puude vahelt parvede kaupa lendu, inimesi ajas iiveldama ja neil käis pea ringi. Neil, kes elasid Radarimäe lähe dal, hakkasid ka juuksed välja langema. Kohalike sõnul algas kõik see alles pärast antenni ilmumist.

LIU CIX IN

Radarimäest räägiti rohkesti kummalisi lugusid. Ükskord, kui parajasti sadas lund, tõsteti antenn üles ning lumi muutus otsekohe vihmaks. Kuna maapinna lähedal oli temperatuur endiselt sügavas miinuses, jäätus vihm puude külge. Puude küljes rippusid hiiglaslikud jääpurikad ning mets muutus kristall paleeks. Oksad murdusid aeg-ajalt jää raskuse all ning jää purikad prantsatasid valju mürtsatusega maha. Mõnikord, kui antenn oli üles tõstetud, hakkas keset selget päeva välku lööma ja müristama ning öötaevas veiklesid kummalised tuled. Pärast ehitusvägede saabumist hoiatas komandör kohe kõiki kõva valve all olevale Radarimäele lähedale sattumast, kuna patrullidel oli luba ette hoiatamata tuli avada. Eelmisel nädalal olid kaks meest jahile läinud ning ajanud hirve Radarimäe jalamile, ilma et oleks aru saanud, kus nad olid, ning poolele mäele paigutatud tunnimehed avasid nende pihta tule. Õnneks oli mets nii tihe, et meestel õnnestus pihta saamata põgeneda, ehkki küll üks neist kusi püksid täis. Järgmisel päeval said mehed kompanii koosolekul noomida. Võib-olla just selle vahejuhtumi pärast oli baas otsustanud mäetipu ümber metsa hoiatuseks ohuala rajada. Baasi poliitilisest mõjuvõimust andis aimu ka see, et see sai ehitusvägedele töökäske jagada. Bai Mulin võttis raamatu Ye käest ning peitis selle hooli kalt padja alla. Sealtsamast tõmbas ta välja mõned tihedalt täis kirjutatud paberilehed ning ulatas need naisele. „See on minu kirja mustand. Kas sa oleksid nii hea ja loeksid seda?“ „Mis kirja?“ „Ma rääkisin sulle ennist, et ma tahan juhtkonnale Pekingisse kirja saata.“ Käekiri oli väga lohakas ning Ye’l edenes selle lugemine väga aeglaselt. Kirja pandu oli aga informatiivne ja hästi argu menteeritud. Alguses kirjutas ta sellest, kuidas ajalooliselt

KO L M E K E H A P R O BLE EM

viljakatest Taihangi mägedest on lageraie tõttu saanud viljatu ahermaa. Seejärel käsitles see viimasel ajal aset leidnud sette taseme kiiret tõusu Kollases jões. Kirja lõppjäreldus oli, et Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede tegevusel on tõsised keskkonnamõjud. Ye märkas, et Bai Mulin kirjutas „Hääletule kevadele“ sarnases stiilis, täpselt ja lihtsalt, kuid siiski poee tiliselt. Ehkki Ye oli tehnikaharidusega, oli ilukirjandus talle meeltmööda. „See on väga ilus,“ ütles ta siiralt. Bai noogutas. „Siis saadan ma selle ära.“ Ta võttis mustandi puhtalt ümber kirjutamiseks mõned tühjad paberilehed, kuid ta käed värisesid sedavõrd, et ta ei suutnud ühtegi märki kirja panna. See oli nende puhul harilik, kes esimest korda mootor saagi kasutasid. Nende värisevad käed ei suutnud isegi riisikaussi paigal hoida, rääkimata loetavalt kirjutamisest. „Ma võin selle ümber kirjutada,“ pakkus Ye. Ta võttis mehelt sulepea. „Sul on nii ilus käekiri,“ ütles Bai paberilt esimest märgirida vaadates. Ta kallas Ye’le klaasi vett. Ta käed värisesid endiselt sedavõrd, et muist vett loksus maha. Ye lükkas kirja kaugemale. „Sa õppisid füüsikat?“ küsis Bai. „Astrofüüsikat. Nüüd pole sellest enam mingit kasu.“ Ye ei tõstnud peadki. „Sa uurid tähti. Kuidas saab sellest mitte mingit kasu olla? Ülikoolid on viimasel ajal jälle lahti tehtud, kuid nad ei võta kõrgematesse õppeastmetesse vastu. Sinusuguste kõrgelt haritud ja suurte oskustega inimeste siia saatmine on …“ Ye ei öelnud midagi ja kirjutas edasi. Ta ei tahtnud Baile öelda, et mõne temasuguse jaoks oli ainuüksi võimalus ehitus vägedesse astuda juba tohutu vedamine. Ta ei tahtnud kõnelda elu-olust – sellest lihtsalt polnud midagi rääkida.

LIU CIX IN

Onnis jäi vaikseks. Kosta oli vaid sule kraapimist vastu paberit. Ye tajus Baist õhkuvat saepurulõhna. Esimest korda pärast isa surma tundis ta südames soojust ning ta lasi end lõdvaks ja lubas hetkeks langeda kõike kahtlustaval kaitsevallil maailma eest. Enam kui tunni pärast oli kiri ümber kirjutatud. Ye kirjutas Bai dikteerimise järgi ümbrikule aadressi ning tõusis püsti ja jättis hüvasti. Uksel pöördus ta ümber. „Anna oma kuub minu kätte. Ma pesen selle puhtaks.“ Ye oli omaenda julgusest üllatunud. „Ei! Ma ei saa seda teha.“ Bai vangutas pead. „Ehitusväe naisvõitlejad töötavad päev päeva järel sama kõvasti kui mehed. Mine parem tagasi ja puhka. Homme pead sa kell kuus ärkama ja mägedesse tööle minema. Ah jaa, Wenjie, ma lähen ülehomme diviisi peakorterisse tagasi. Ma räägin oma ülemustega sinu olukorrast. Võib-olla on sellest kasu.“ „Aitüma. Aga mulle meeldib siin. Siin on vaikne.“ Ye vaatas Suur-Hingani mägede sünge metsa kuuvalgel paistvat ähmast piirjoont. „Kas sa põgened millegi eest?“ „Ma lähen nüüd ära,“ ütles Ye tasa ning läkski. Bai vaatas, kuidas naise sale kogu kuuvalgusse kadus. Siis tõstis ta pilgu süngele metsale, mida ta oli näinud naist hetk varem silmitsevat. Radarimäe otsas kaugel eemal tõusis taas hiiglaslik antenn, mis helkis külmalt ja metalselt. #

KO L M E K E H A P R O BLE EM

Ühel keskpäeval kolm nädalat hiljem kutsuti Ye Wenjie raielaagrist kompanii peakorterisse välja. Kontorisse sisenedes tajus ta otse kohe, et seal valitseb vale meeleolu. Lisaks kompanii komandörile ja poliitinstruktorile oli ruumis veel keegi range ilmega võõras. Võõra ees kirjutuslaual oli must kohver ning selle kõrval ümbrik ja raamat. Ümbrik oli avatud ning raamat oli toosama „Hääletu kevade“ eksemplar, mida Ye Wenjie oli lugenud. Noil aastail olid kõik omaenda poliitilise situatsiooni kohalt väga tundlikud. Ye Wenjiel oli see taju iseäranis tugev. Ta tundis maailma enda ümber kokku tõmbuvat nagu sulguvat kotisuud ning kõik rõhus teda. „Ye Wenjie, see on diviisi poliitosakonna direktor Zhang. Ta tuli siia asja uurima.“ Ye Wenjie poliitinstruktor osutas võõra poole. „Me loodame, et sa teed meiega täielikku koostööd ja räägid tõtt.“ „Kas teie kirjutasite selle kirja?“ küsis direktor Zhang. Ta tõmbas kirja ümbrikust välja. Ye sirutas selle järele käe, kuid Zhang hoidis kirjast kinni ning näitas talle seda lehthaaval, kuni jõudis viimase leheküljeni, mis huvitas Ye’d kõige rohkem. Alla oli kirjutatud „Revolutsioonilised massid“. „Ei, ma ei kirjutanud seda.“ Ye raputas hirmunult pead. „Aga see on teie käekiri.“ „On küll, aga ma kirjutasin selle lihtsalt kellegi jaoks ümber.“ „Kelle?“ Kui Ye´d kompaniis ebaõiglaselt koheldi, ta tavaliselt ei protesteerinud. Ta kannatas selle vaikselt välja ega mõelnudki kellegi teise asjasse mässimise peale. Sedapuhku olid aga lood teised. Ta sai väga hästi aru, mida see tähendas. „Ma aitasin üht Kõrge Tootlikkuse Uudiskirja ajakirjanikku. Ta oli mõne nädala eest siin. Tema nimi on–“ „Ye Wenjie!“ Direktor Zhangi mustad silmad olid tema

LIU CIX IN

peale sihitud kui kaks relvatoru. „Ma hoiatan teid: katsed süüd teistele veeretada teevad teie olukorda üksnes halvemaks. Me oleme seltsimees Bai Muliniga asjad juba selgeks teinud. Tema puutus asjasse üksnes niipalju, et pani selle kirja teie juhiste järgi Hohhotis posti. Tal polnud aimugi, mis seal seisab.“ „Kas ta … kas tema rääkis seda?“ Ye tundis, kuidas tal läheb silme eest mustaks. Direktor Zhang ei vastanud, vaid võttis hoopis raamatu kätte. „Teie kiri oli ilmselgelt ajendatud sellest raamatust.“ Ta näitas raamatut kompanii direktorile ja poliitinstruktorile. „„Hääletu kevad“ ilmus Ameerika Ühendriikides 1962. aastal ning sel on kapitalistlikus maailmas olnud üsna suur mõju.“ Siis võttis ta portfellist ühe teise raamatu. Selle kaas oli valge, mustade märkidega. „See on selle hiinakeelne tõlge. Asjaomased võimud jaotasid seda valitud kaadritele ametialaseks kasuta miseks, et seda oleks võimalik kritiseerida. Nüüdseks on võimud sellele andnud oma selge hinnangu: see raamat on toksiline reaktsiooniline propaganda. See asub puhta ajaloolise idealismi positsioonile ning käib välja teooria viimsepäeva saabumise kohta. Keskkonnaprobleemide käsitlemise kattevarjus püüab see õigustada kapitalistliku maailma lõplikku mandumist. See raamat on sisult äärmiselt reaktsiooniline.“ „Aga see raamat … see pole minu oma.“ „Asjaomased võimud määrasid seltsimees Bai seda tõlkima. Seetõttu on selle raamatu tema käes olemine täiesti põhjendatud. Muidugi on ta süüdi selles, et ta oli hooletu ja lasi selle teil ära varastada, kui ta oli ehitusvägede juurde tööle määratud. Sellest raamatust saite te intellektuaalsed relvad sotsialismi ründamiseks.“ Ye Wenjie hoidis keele hammaste taga. Ta teadis, et on juba sügaviku põhjas. Igasugune vastupanu oli asjatu.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

# Ehkki mõni hiljem avaldatud teatud ajalooline dokument väidab vastupidist, polnud Bai Mulinil algusest peale plaanis Ye Wenjied süüdi lavastada. Kiri, mille ta Pekingisse juhtkonnale saatis, oli tõenäoliselt ajendatud tõelisest vastutustundest. Toona saatsid paljud inimesed juhtkonnale kirju kõiksugustel isiklikel teema del. Enamikule neist kirjadest ei vastatud kunagi, kuid selliste kirjade tulemusena tõusid mõned inimesed üleöö komeedina poliitikataevasse, mõnd teist tabas aga katastroof. Toonased poliitilised hoovused olid erakordselt keerulised. Ajakirjanikuna uskus Bai, et suudab neis hoovustes orienteeruda ja ohtlikult delikaatseid teemasid vältida, kuid ta oli ülemäära enesekindel ning tema kiri sattus miiniväljale, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kui ta kuulis, millise vastuvõtu osaliseks see kiri sai, sai tohutu hirm kõigest võitu. Iseenda päästmiseks otsustas ta ohverdada Ye Wenjie. Pool sajandit hiljem olid kõik ajaloolased ühel meelel, et see 1969. aasta sündmus oli inimkonna ajaloos pöördelise tähtsusega. Baist sai ilma ette kavatsemata oluline ajalooline tegelane. Ise ta seda teada ei saanud. Ajaloolased panid ta ülejäänud sündmustevaese elu pettunult kirja. Ta jätkas tööd Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas kuni 1975. aastani, mil Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusväed laiali saadeti. Ta lähetati tööle ühte Kirde-Hiina linna teadusassotsiatsiooni juurde, kus ta töötas kaheksakümnendate aastate alguseni. Seejärel emigreerus ta Kanadasse, kus õpetas Ottawas hiina koolis kuni 1991. aastani, mil suri kopsuvähki. Terve oma ülejäänud elu vältel ei maininud ta Ye Wenjied kordagi ning pole teada, kas ta oma tegude pärast ka süümepiinu ja kahetsust tundis.

LIU CIX IN

# „Wenjie, kompanii on sind äärmiselt hästi kohelnud.“ Kompanii komandör puhus välja paksu Mohe tubakasuitsu pilve. Ta vaatas maha ja rääkis edasi. „Sünnipära ja perekondliku tausta tõttu oled sa poliitiliselt kahtlane. Me oleme aga sind alati omaks pidanud. Poliitinstruktor ja mina oleme mõlemad sinuga kordu valt rääkinud sinu kalduvusest inimestest eemale hoiduda ning sellest, kuidas sa ei suuda leida endas motivatsiooni areneda. Me tahame sind aidata. Aga vaata nüüd ennast! Sa oled teinud niivõrd ränga vea!“ Poliitinstruktor võttis jutujärje üle. „Ma olen alati öelnud, et minu arvates valdab teda sügav põlgus kultuurirevolutsiooni vastu.“ „Eskortige ta üheskoos kuritöötõenditega täna pärastlõunal diviisi peakorterisse,“ ütles direktor Zhang osavõtmatul ilmel. # Kolm ülejäänud naisvangi oli ükshaaval minema viidud, kuni Ye jäi kambrisse üksinda. Nurgas olnud väike hunnik sütt oli otsas ning juurde ei toonud seda keegi. Tuli ahjus oli juba mõne aja eest kustunud. Kongis oli nii külm, et Ye pidi end teki sisse mässima. Enne pimedat tuli tema juurde kaks ametnikku. Naissoost vanemat kaadrit tutvustas tema kaaslane kui keskastme rahva kohtu sõjaväelist esindajat*. „Minu nimi on Cheng Lihua,“ tutvustas kaader ennast. Ta oli mundrikuues ja paksude raamidega prillidega neljakümnendates * Autori märkus: kultuurirevolutsiooni selles faasis oli enamik kesk- ja kõrgema astme rahvakohtuid ja prokuratuure sõjaliste komisjonide kontrolli all. Sõjaväelisel esindajal oli kohtuasjades otsustav hääl.

KO L M E K E H A P R O BLE EM

eluaastates naine. Tal oli õrn nägu ning oli näha, et noorena oli ta olnud väga kaunis. Rääkides ta naeratas ning hakkas sulle otsekohe meeldima. Ye Wenjie sai aru, et sedavõrd kõrgest kaadritöötajast oli ebatavaline külastada peagi kohtu alla mine vat vangi. Ta noogutas Chengile ettevaatlikult ning nihutas end, et teha talle oma kitsale koikule istumiseks ruumi. „Siin on väga külm. Mis teie ahjuga juhtus?“ Cheng vaatas pahaselt kongiuksel seisvat kinnipidamisasutuse ülemat. Ta pöördus tagasi Ye poole. „Hm, te olete väga noor. Isegi noorem, kui ma arvasin.“ Ta istus koikule otse Ye kõrvale ning soris edasi pomisedes oma portfellis. „Wenjie, te olete suures segaduses. Noored on kõik ühesugused. Mida rohkem te raamatuid loete, seda suure masse segadusse te satute. Ah, mis ma oskan öelda …“ Ta leidis selle, mida oli otsinud, ning võttis välja väikse paberikimbu. Ta vaatas Ye’d, silmad tulvil hellust ja kaastunnet. „Aga pole lugu. Milline noor inimene ei teeks vigu? Minagi olen vigu teinud. Kui ma olin 4. väliarmee kunstirühma liige, spetsiali seerusin ma nõukogude laulude laulmisele. Ükskord poliittunnis kuulutasin, et Hiina peaks lakkama olemast omaette riik ning liituma NSV Liiduga ja saama liiduvabariigiks. Niimoodi tugev neks rahvusvaheline kommunism veelgi. Kui naiivne ma olin! Aga kes siis pole kunagi naiivne olnud? Mis tehtud, see tehtud. Kui sa teed vea, on tähtis seda viga tunnistada ja parandada. Siis saad revolutsiooni jätkata.“ Chengi sõnad paistsid Ye’d talle lähendavat. Tohutud läbi elamised olid aga Ye’le ettevaatust õpetanud. Ta ei söandanud uskuda seda headust, mis oli peaaegu nagu luksus. Cheng pani paberihunniku voodile Ye ette ning ulatas talle sule. „Olge hea, kirjutage sellele alla. Siis me saame ajada süda mest südamesse juttu ning teie ideoloogilistele erimeelsustele

LIU CIX IN

lahenduse leida.“ Tema hääletoon oli nagu emal, kes püüab oma tütart sööma innustada. Ye silmitses paberihunnikut sõnatult ja liikumatult. Ta ei võtnud sulge kätte. Cheng naeratas talle andestavalt. „Wenjie, te võite mind usaldada. Mina isiklikult tõotan teile, et sellel dokumendil pole teie juhtumiga mitte midagi pistmist. Laske käia. Kirjutage alla.“ Tema kaaslane, kes seisis sealsamas kõrval, lisas: „Ye Wenjie, esindaja Cheng püüab teid aidata. Ta on teie heaks palju tööd teinud.“ Cheng viipas, et ta vaikiks. „See on täiesti arusaadav. Vaene laps! Te olete nii ära hirmutatud! Mõne seltsimehe poliitiline teadlikkus ei ole piisavalt hea. Mõnedel ehitusvägede liikmetel ja mõnedel rahvakohtu inimestel on nii lihtsakoelised meetodid ja nad käituvad väga ebaviisakalt. See ei kõlba kuhugi! Hea küll, Wenjie, aga äkki loete seda dokumenti? Lugege seda hoolikalt.“ Ye võttis dokumendi kätte ning lehitses seda kongi hämaras kollases valguses. Esindaja Cheng polnud valetanud. Sel doku mendil polnud tõesti tema juhtumiga mitte midagi pistmist. See oli hoopis tema isa kohta. Seal olid üles tähendatud tema isa suhtlus ja jutuajamised mõnede inimestega. Info oli pärit Wenjie noorema õe Wenxue käest. Wenxue oli üks kõige radikaalsemaid punavalvureid ning oli alati innukalt isa paljasta nud ja koostanud ohtraid ettekandeid tema väidetavate pattude kohta. Muist temalt pärit materjalist oli viimaks põhjustanud isa surma. Ye sai aga aru, et seda ettekannet ei ole õde ise kirjutanud. Wenxue kirjutas pinevas ja kannatamatus stiilis. Kui tema ette kandeid lugeda, mõjus iga rida plahvatuslikult otsekui ilutules tiku ragin. See dokument oli koostatud aga vaoshoitud, kogenud ja piinlikkuseni täpses stiilis. Kes rääkis kellega, millal, kus,

KO L M E K E H A P R O BLE EM

millest – kõik oli kirjas kuupäeva täpsusega. Kogenematule pilgule oli see lihtsalt igav päevik, aga selles peituv kalkuleeriv ja kalk sihikindlus erines vägagi Wenxue lapsikust veiderdamisest. Ye ei saanud päris hästi aru, kuhu see dokument sihib, aga ta tajus, et sel oli midagi pistmist mingi tähtsa riigikaitsealase projektiga. Füüsiku tütrena arvas Ye, et tegu oli 1964. aastal käivitatud ning maailma šokeerinud kaksikpommi projektiga, mis andis Hiinale tema esimese aatomi- ja esimese vesinikupommi. Kultuurirevolutsiooni tollel perioodil oli kõrgel kohal töötava inimese ametist kõrvaldamiseks vaja koguda tõendeid puudujääkide kohta valdkondades, mis olid tema vastutus alas. Selliste poliitiliste mahhinatsioonide sepitsejate jaoks oli kaksikpommi projekt aga kõva pähkel. Et kultuurirevolutsioon seda ei häiriks, oli see kõige kõrgema juhtkonna tugeva kaitse all. Kurjade plaanidega inimestel oli keeruline sinna oma küüsi taha saada. Perekondliku tausta tõttu ei vastanud isa poliitilistele nõud mistele ega töötanud kaksikpommi projektis. Ta oli selle jaoks teinud vaid vähetähtsat teoreetilist tööd. Teda oli aga lihtsam ära kasutada kui neid, kes töötasid vahetult kaksikpommi projekti kallal. Ye Wenjie ei osanud öelda, kas dokumendi sisu vastas tõele või mitte, aga ta oli üsna kindel, et iga viimane kui märk ja kirjavahemärk selles oli poliitiline relv. Lisaks neile, kes olid nende relvade lõplikuks sihtmärgiks, võis see dokument muuta loendamatult paljude teistegi inimeste saatust. Dokumendi lõpus oli suurte märkidega kirjas tema õe allkiri ning Ye Wenjielt oodati, et ta sellele tunnistajana alla kirjutaks. Ta pani tähele, et kolm tunnistajat olid oma allkirjad juba andnud. „Ma ei tea nendest jutuajamistest mitte midagi,“ ütles Ye vaikselt. Ta pani dokumendi käest.

LIU CIX IN

„Kuis nii? Paljud neist toimusid teie oma kodus. Teie õde teadis neist. Küllap teate teiegi.“ „Tõesti ei tea.“ „Aga need jutuajamised leidsid tõepoolest aset. Uskuge meid.“ „Ma ei öelnudki, et see ei ole tõsi. Kuid ma tõesti ei ole neist teadlik. Seega ei saa ma alla kirjutada.“ „Ye Wenjie!“ Chengi kaaslane astus sammu lähemale. Cheng aga peatas ta taas. Ta nihkus Ye’le veelgi lähemale istuma ning võttis ühe tema külma käe enda kätte. „Wenjie, ma panen oma kaardid lauale. Teie juhtumi puhul on süüdistajal kaunis palju mänguruumi. Ühest küljest võime me selle pisendada juhtumiks, kus haritud noor lasi reaktsioonilisel raamatul end petta – see pole teab mis suur asi. Meil pole vaja isegi kohtuprotseduure läbida. Te osalete poliitkursusel, kirjutate mõned enesekriitilised ettekanded ning lähete tagasi ehitusväge desse. Teisest küljest võime me aga seda juhtumit menetleda täiel määral. Wenjie, võtke teadmiseks, et teid võidakse kuulutada aktiivseks kontrrevolutsionääriks. Selliste poliitiliste juhtumitega, nagu seda on teie oma, on kõik süüdistusorganid ja kohtud pigem ülemäära ranged kui liiga leebed. See tuleb sellest, et teie liiga range kohtlemine oleks lihtsalt meetodi vale kasutamine, liiga leebe kohtlemine oleks aga viga poliitilises suunavalikus. Lõpliku otsuse teeb aga ikkagi sõjaväeline kontrollkomisjon. Seda räägin ma teile mõistagi üksnes omavahel.“ Tema kaaslane lisas: „Esindaja Cheng püüab teid päästa. Kolm tunnistajat on juba alla kirjutanud. Teie keeldumine on üsna mõttetu. Ye Wenjie, ma kutsun teid üles mitte olema segaduses.“ „Just, Wenjie,“ jätkas Cheng. „Mu süda murduks, kui mu silmad peaksid nägema, kuidas teiesuguse haritud noore

KO L M E K E H A P R O BLE EM

inimese elu läheb sellise asja pärast elu hukka. Ma tõesti tahan teid päästa. Palun, tehke koostööd. Vaadake mulle otsa. Kas te arvate, et ma teeksin teile liiga?“ Kuid Ye ei vaadanud esindaja Chengile otsa. Selle asemel nägi ta hoopis isa verd. „Esindaja Cheng, ma ei ole teadlik selles dokumendis üles tähendatud sündmustest. Ma ei saa sellele alla kirjutada.“ Cheng Lihua jäi vaikseks. Ta silmitses Ye’d mõnd aega ning kongi külm õhk tundus tahkeks muutuvat. Siis pistis ta dokumendi aeglaselt tagasi portfelli ning tõusis. Lahke ilme ei kadunud ta näolt, kuid tardus sinna nagu kipsist mask. Endiselt lahke ja kaasatundva olekuga astus ta kongi nurka, kus oli ämber pesuveega. Ta tõstis selle üles ning kallas pool vett Ye peale ning teise poole tema tekile, liigutused hetkekski mine tamata metoodilist rahu. Siis viskas ta ämbri põrandale ning astus kongist välja, jäädes vaid hetkeks seisma ja pomisedes: „Põikpäine väike lits.“ Kinnipidamisasutuse ülem lahkus viimasena. Ta põrnitses külmalt läbimärga ja tilkuvat Ye’d ning lõi kongiukse pauguga kinni ja pani lukku. Läbi märgade riiete pitsitas Sise-Mongoolia talvekülm Ye’d kui hiiglase rusikas. Ta kuulis oma hammaste plaginat, kuid lõpuks hääbus ka see heli. Külm tungis tal lihast ja luust läbi ning maailm muutus ta silmis piimjasvalgeks. Ta tundis, et kogu universum on hiiglaslik jääkamakas ning et tema on ainuke elusäde selle sees. Tema, tütarlaps, kes hakkas surnuks külmuma, kel polnud isegi peotäit tikke, üksnes illusioonid … Jääkamakas tema ümber muutus järk-järgult läbipaistvaks. Ta nägi enda ees kõrget hoonet. Selle katusel vehkis üks noor tütarlaps erepunase lipuga. Laia lipu taustal oli elava kontras tina tema sale kogu. See oli tema õde Wenxue. Sestpeale, kui

LIU CIX IN

Wenxue oma reaktsioonilistest õpetlastest perekonnaga sidemed katkestas, ei kuulnud Wenjie temast enam mitte midagi. Vaid hiljuti oli ta teada saanud, et väike õde oli ühes punavalvurite kildkondade vahelises sõjas kahe aasta eest hukkunud. Ye silme all sai lipuga vehkivast kogust Bai Mulin, kelle prillidelt peegeldusid hoone jalamil möllavad leegid, seejärel muutus see esindaja Chengiks, siis Ye emaks Shao Liniks, siis ta isaks. Lipukandja aina muutus, kuid lipp lehvis lakkamatult nagu mõni igavene pendel, mis loendas nulli tema lühikest elu. Vähehaaval tõmbus lipp ähmaseks. Kõik tõmbus ähmaseks. Universumit täitev jää sulges ta taas enda keskele. Sedapuhku oli see jää aga must.