P r o lo o g
H
ämu. Udu. Lausa laam. Jaamalaterna summutatud helendust limpsiv tihe pilv, kaks tumedast sumust ootamatult väljuvat relsipaari, olematusse hääbuv perrooniserv. Tihke külma meresombu jaoks asus koht liiga sisemaal. Aga mistahes nime see ähm ka ei kandnud, lisas see varahommikusele pimedale tunnile surma hõngu. Üksi keset külma varjudest tulvil maailma jalgu trampides kurtis Richard Hargreaves mõttes sõnade vähesuse üle, mis seda Dalesi sügiseid perioodiliselt ilmestavat nähtust iseloomustada aidanuks; udu niiske surilina summutas tekitatud heli. Erinevalt jäätunud põhjamaal elavatest inuitidest, kel oli lume jaoks hulgaliselt termineid, oli kohalikel hämarate niiskete vihmavineste päevade kirjeldamiseks väga vähe sõnu. Olgu siis somp. Udu jaoks oli see liiga tihe, nähtavus peaaegu null, ega olnud ka seda nägu, et päike – kui see üldse nii kõrgele üle mägede jõuab, et madalal maapinna kohal lasuvast laamast läbi murda – suudaks selle hajutada. Mees tõmbas salli tihedamalt külmanäpistatud kaela ümber, surus käed jopetaskutesse ja naeratas sünkjasse hämarusse. Töönädala viimane päev. Kaks päeva, kui ei pea tõusma, et poole seitsmesele rongile jõuda. Ja õhtu koos temaga. Hoolimata mornist ilmast oli, mida oodata. 7