ESIMENE PEATÜKK MILLIE
„Räägi mulle endast, Millie.“ Karamellikarva nahkdiivanil istuv Nina Winchester kummardub ettepoole, ta jalad on pahkluust risti seatud ja siidise valge seeliku alt vilksatavad vaevunähtavalt põlved. Ma ei tea kaubamärkidest suurt midagi, kuid on ilmselge, et kõik, mida Nina Winchester kannab, on valusalt kallis. Ta koorekarva pluus tekitab minus soovi käe materjali puudutamiseks välja sirutada, ehkki selline liigutus tähendaks igasuguse töökoha saamise võimaluse hävimist. Kui aus olla, siis ei ole mul niikuinii erilist võimalust seda töökohta saada. „Noh …“ alustan hoolikalt sõnu valides. Ma üritan isegi pärast kõiki äraütlemisi ikka veel. „Mu lapsepõlv möödus Brooklynis. Nagu mu elulookirjeldusest näha on, olen päris pikalt majapidamistöödega tegelenud.“ Mu hoolikalt klanitud elulookirjeldusest. „Mulle meeldivad lapsed. Ja lisaks …“ Vaatan koera näritud mänguasja või kassi liivakasti otsides toas ringi. „Ja mulle meeldivad ka lemmikloomad.“ Koduabilise kohta pakkunud internetikuulutus koduloomi ei maininud. Aga parem karta, kui kahetseda. Kellele siis loomaarmastajad ei meeldiks? „Brooklyn!“ Proua Winchester vaatab mulle näost särades otsa. „Mina kasvasin samuti Brooklynis üles. Me oleme sisuliselt naabrid!“