Amelia Veebruar 2020
Mu abikaasa ei tunne ära mu nägu. Kui ma autot juhin, tajun lausa füüsiliselt tema ainitist pilku ja mõtisklen endamisi, mida ta näeb. Ta ei tunne ära ka ühtki teist inimest, kuid ikkagi on veider mõelda, et mees, kellega ma abielus olen, ei suudaks mind politsei kahtlusaluse äratundmiseks esitatavate rivist välja valida. Ma tean abikaasa poole vaatamatagi, milline ilme tema näol praegu on. See on tusane ja pahur. Ma-ju-ütlesin-sulle ilme, sellepärast keskendungi pigem maanteele. Ma pean. Lumesadu on nüüd tihedam, me sõidame nagu valges pimeduses ning mu Morris Minor Travelleri kojamehed näevad kõvasti vaeva, et tuuleklaasi puhastamisega toime tulla. Auto on pärit aastast 1978 – nagu minagi. Kui asjade eest hoolitseda, kestavad need kogu elu, kuid ma kahtlustan, et mu abikaasa võib soovida meid mõlemaid uuema mudeli vastu välja vahetada. Pärast teele asumist on Adam vähemalt sada korda turvavööd kontrollinud ja ta käed on süles, sõrmed kokku põimunud. Londonist Šotimaale sõiduks ei kulu tavaliselt üle kaheksa tunni, kuid sellises tormis ei söanda ma kiiremini sõita. Kas kusagil mujal veedetud nädalalõpp võiks meie abielu päästa? Just nii mu abikaasa küsiski, kui nõustaja seda soovitas. Iga kord, kui ta sõnad mu peas uuesti kõlavad, rullub seal lahti uus kahetsuste nimekiri. Mind teeb tõeliselt kurvaks, et me oleme nii suure osa oma elust lihtsalt ära raisanud, mitte päriselt elanud. Me pole alati olnud need inimesed, kes me oleme nüüd, kuid mineviku mälestused võivad meist kõigist valetaja teha. Sellepärast ma keskendungi tulevikule. Oma tulevikule. Mõnel päeval on ka temal selles koht, kuid on hetki, mil ma unistan, et olen jälle üksi. See pole päris see, mida ma tahan, kuid usun, et see võiks olla parim lahendus meie mõlema jaoks. Aeg suudab suhteid muuta, nii nagu merelained võivad liivale uue kuju anda. 7