Markii Astolphe de Custine visandas 1839. aasta suvel kirjutatud reisikirjades järk-järgult tervikpildi Venemaa ühiskonna toimimisest tema ajaloolise saatuse küüsis, põimides igapäevastseene, ajaloolaste töid ja jutustusi tähelepanuväärsetest seikadest ning isikutest (kellest mitmed on ka Eestiga otseselt seotud). Suurema osa ajast veetis markii Peterburis ja Moskvas, kus ta lisaks õukondlastele ja ametnikele kohtus korduvalt ka keisri ja keisrinna endaga, kellega peetud vestlused on lugejale ilmekalt edasi antud. Autor maalib oma teele jäänud isikutest veenvad psühholoogilised portreed ja kirjeldab nende kaudu läbinägelikult tsaaririiki koos hoidvaid nähtamatuid niite. Tänu oma eruditsioonile ja seltskondlikule osavusele õnnestus kirjanikul ühena vähestest näha välismaalastele pakutava näitemängu taga Vene isevalitsuse ja riigiaparaadi barbaarset tegelikkust. Läinud algselt otsima tõendeid Prantsusmaal kaotsi läinud ancien régime’i õigustuseks, pöördus Custine saadud kogemuste toel tagasi veendunud liberaali
