JONAS MOSTRÖM
KESKÖÖTÜDRUKUD Nathalie Svenssoni ja Johan Axbergi sari
INIMESED
NATHALIE SVENSSON, 45. Uppsala haigla psühhiaatriaosakonna vanemarst. Põhjamaade juhtiv ekspert psühhopaatide alal, riigi kriminaalpolitsei alla kuuluva kurjategijate profileerimise grupi liige. Grupp reisib mööda riiki ja aitab kohalikku politseid raskete vägivallakuritegude lahendamisel. Nathalie on äsja lahutanud advokaat Håkan Svenssonist. Neil on 8- ja 6-aastased lapsed Gabriel ja Tea. Sonja Nilson, 67. Nathalie ema, kes armastab rüübata martiinit. Tegeleb fotokunsti ja Lionsi klubi erinevate heategevusprojektidega. Victor Nilson. Nathalie isa. Hukkub sarja esimeses raamatus „Taevastes kõrgustes”. Estelle Ekman, 43. Nathalie noorem õde. Kolis üheksa aastat tagasi Sundsvalli ja asus tööle kirurgiakliiniku õena. Ingemar Granstam, 62. Profileerimisgrupi juht. Aeglane, kuid mitte pikaldane norrlandlane, keda kehaehituse, võimsate vuntside ja vankumatu õiglustunnetuse tõttu Morsaks kutsutakse. Tim Walter, 22. Profileerimisgrupi kõige noorem liige. Tehnika- ja arvutigeenius, kellel on lihtsam jätta meelde tabeleid ja ülekuulamisprotokolle, kui inimestega vestlust arendada. Angelica Hübinette, 55. Grupi range ja asjatundlik kohtuarst, kes kannab alati musta. Võtab rohkem hinge kostüümidraamasid kui lahkamisprotseduure.
KESKÖÖTÜDRUKUD 7
Louise af Croneborg. Nathalie parim sõbranna, kellega ta tutvus Uppsalas arstiõpingute ajal. Louise juhib Stockholmis Strandvägenil asuvat plastilise kirurgia kabinetti. Oli varem abielus kriminaalkomissar Frank Hammariga. Josefine „Jossan” Lundström ja Cecilia Eriksson. Nathalie parimad sõbrannad Uppsalas. Josefine on juuksur ja viie lapse ema, Cecilia lahutatud õpetaja ja Nathalie endine naaber. Kõik kolm laulavad Ekeby kooris, mille loosung on „Elevant kõrva peal”.
SUNDSVALLI ELANIKUD Kriminaalkomissar JOHAN AXBERG, 40. Uurimisgrupi juht. Telereporter Carolina Lind, 37. Johani elukaaslane. Kasvatavad koos poeg Alfredi, 1,5. Vanemarst Erik Jensen, 40. Johani ainus lähedane sõber. Sara Jensen, äsja Erikust lahutanud koduperenaine, kellest sai menukirjanik. José Rodriguez, kirjandusagent, kellega Saral suhe tekkis. Erikul ja Saral on 8ja 10-aastased tütred Sanna ja Erika. Rosine Axberg, 88. Johani Frösöni saarelt pärit vanaema, kelle juures mees kasvas alates 12. eluaastast pärast vanemate hukkumist autoõnnetuses.
8 JONAS MOSTRÖM
PROLOOG
UPPSALA, TEISIPÄEV 6. MAI
LUKUGA ON MIDAGI valesti. Ta taipab seda samal hetkel, kui võtme sisse pistab. Kolmkümmend neli aastat on ta töötanud majahoidjana ja kunagi varem pole see nii raskelt käinud. Kas keegi on sisse murdnud? Kas keegi teadis, et valvesüsteem on katki? Aga miks nad sellisel juhul ukse enda järel jälle lukku keerasid? Jõudu appi võttes keerab ta võtit, kuuleb klõpsatust ja kahtleb. Kas peaks politseisse helistama? Ei, uks oli siiski lukus ja keegi ei saa majahoidja Rådstami ebavajalikus väljakutses süüdistada. Eriti veel tema viimasel tööpäeval enne pensionipõlve. Tõenäoliselt on poisikesed jälle nalja teinud. Mõni kasvatamatu puberteet trikitas lukuga, et avaldada muljet oma sama mühaklikele semudele. Vaid kolm nädalat tagasi pihustas üks kesklinna kamp uksele grafiti. Kuidas tuleb keegi üldse selle peale, et sodida Gustavianumit – ülikooli vanimat ja kauneimat hoonet?! Selja taga lööb toomkiriku kell oma kaheksa lööki. Täpne nagu alati, mõtleb ta ja avab ukse. Hinged krigisevad ja ta otsustab need enne kojusõitu ära õlitada. Ta lülitab valgustuse sisse. Kõik tundub tavapärane, kontori ja muuseumipoe klaasuksed on suletud ja sisesüsteemi häiretuled põlevad. Nendes ruumides pole igal juhul keegi viibinud. Trepid, mis ümbritsevad suurt vaskkera, mis ülemuse arvates just seal peab seisma, on inimtühjad. Hommi-
KESKÖÖTÜDRUKUD 9
kupäike maalib valgeks lubjatud seintele kollaseid nelinurki. Tuleb ilus päev. Pärast panipaikade ja tualettide kontrollimist pöördub ta tagasi sissepääsu juurde, märkab vaskkeral oma moonutatud peegelpilti ja astub vasakpoolsele trepile. Põlved hakkavad juba poolel teel tunda andma. Artroos, oli arst öelnud, käskinud paar kilo alla võtta, füsioteraapiasse minna ja ravitallad muretseda. Nojah, mõtleb ta, tuleb härjal sarvist haarata ja ujuma minna, kuigi ei tahaks end ilmarahvale ujumispükstes näidata. Kuid häda ajab härja kaevu ja sügiseseks põdrajahiks on vaja vormi saada. Peale selle nõuab oma osa ka aiamaa. Sel suvel saab ta esimest korda iga päev põllundusega tegeleda. Esimesel korrusel heidab ta pilgu valvesüsteemile. Peaukse ja aknaruutude valve on väljalülitatud. Eelmisel õhtul oli tekkinud lühis ja kuna turvafirmal polnud kohe uut juppi pakkuda, vahetatakse see välja täna hommikul. Katkine osa asendatakse varuosaga, mõtles ta ja meenutas arsti kirjeldust, kuidas põlvedesse proteese paigaldatakse. Kuid küllap ei lähe temal nii hullusti. Ülejäänud valvesüsteem toimib kenasti ja ta meel on rahulik. Katkine lukk on ainus kahju, mida võimalik sissemurdja on põhjustanud, kõik väärtuslik on kontoris, poes ja vitriinides alles. Ta teeb tiiru saalis, kuhu on välja pandud kaks muumiat, süütab tule ja meenutab, et saabumas on kolm klassitäit õpilasi. Seda ta ootab. Miski pole parem kui laste vaimustus muumiatest ja Augsburgide harulduste kogust. Naeratus huulil, astub ta teisele korrusele ning kordab protseduuri vanas raamatukogus ja kunstisaalis. Ta teab peast iga asja, iga varju ja iga nagisevat põrandalauda. Viimast korda äratan ma muuseumi uuele päevale, mõtleb ta ja tunneb endale mitteomast sentimentaalsust.
10 JONAS MOSTRÖM
Vana harjumuse järgi astub ta Valsgärde väljapanekute saalis paksudele klaasruutudele, mis katavad laevkalmetest pärit arheoloogilisi leide. Talle meeldib näha oma kingi nende esemete kohal, mis on temast tuhandeid aastaid vanemad. Kuuskümmend viis pole selle kõrval midagi! Ta on kõigest lapsuke, nagu tema ema ikka ütles, kuni kolm aastat tagasi suri. Nüüd jääb veel anatoomiline teater, seejärel läheb ta alla ja paneb kohvimasina tööle. Ta teab, et ülemus pakub torti ja pirukaid. Kuigi talle säärased austusavaldused ei meeldi, rõõmustab ta siiski meelespidamise üle. Alati ei kehtigi ütlus „ise tehtud, hästi tehtud”, mõtleb ta ja naeratab. Käega seinalt tuge otsides sammub ta mööda kitsast spiraaltreppi üles. Nagu ikka, ragiseb see tema raskuse all. Kakskümmend neli astet – ta loendab alati, et põlvevalu unustada. Vilunult otsib ta välja õige võtme ja keerab soonilise puitukse lahti. Samal hetkel kui uks lahti libiseb, taipab ta, et midagi on valesti. Üks must kingatald ja üks paljas jalg. Keegi lebab lahkamislaual. Kas keegi teeb minu kulul nalja? Mingi practical joke minu viimase tööpäeva puhul? Ta silmitseb tõusvaid istmeridasid. Kedagi ei ole näha. Veendunud, et tegemist on vingerpussiga, astub ta lähemale. Tegemist on noore naisega, kes lebab liikumatult ja põrnitseb tühjal pilgul lage. Blondid juuksed on laiali nagu aupaiste. Püksid ja aluspüksid on põlvedele tõmmatud ja nahk on valge nagu lumi. Veri kihutab jalgadesse. Põrand lööb kõikuma, ta haarab lahkamislauda ümbritsevast piirdest kinni. Peas tormleb tuhat mõtet.
KESKÖÖTÜDRUKUD 11
Sinine rant naise paljal kannal. Lillad jäljed kaelal. Ruum keerleb. Ta üritab õhku ahmida, kuid hapnik jääb kurku kinni. Ta pöörab end ümber ja väljutab kogu maosisu.
12 JONAS MOSTRÖM
1
UPPSALA, KOLMAPÄEV 7. MAI
NATHALIE SVENSSON LÕI silmad lahti ja tundis end kohe erksana. Pulss tuksles meelekohtades ja öösärk kleepus vastu nahka, kuigi üle selja jooksid külmavärinad. Unenäopildid ja helid olid kadunud. Polnud raske arvata, millest õudusunenägu rääkis – viimastel nädalatel oli ta elanud üle jubedamaid asju, kui oma ülejäänud elu jooksul kokku. Selgus tõde kümme aastat tagasi toimunud mõrva kohta, kui tapeti tema nooruse armastus Adam. Isa Victori õudne surm. Taastatud kontakt noorema õe Estelle’iga ja kahtlus, et õde on seotud Sundsvallis toimunud mõrvadega. Mõtted hooldusvaidlusest kipitasid nagu rindu torgatud okkad. Ja nagu sellest kõigest poleks veel küllalt, peaks ta koos kurjategijate profileerimise grupiga asuma jahtima sarivägistajat, keda alates esmaspäevast ka mõrvariks sai nimetada. Päike säras sisse tumesiniste rulookardinate vahelt. Linnud siristasid akna taga, nagu oleks tegemist maailma esimese päevaga – tõeline kontrast tema enesetundega. Ta ajas end istukile ja haaras öökapilt mobiiltelefoni. 5.59. Ta oli telefoni kella kuueks äratama pannud. Üks minut varem ärkamine oli märk tema närvilisest meeleseisundist. Tavaliselt oleks ta uimane ja vajutaks korduvalt äratust edasi, eriti kui ta – nagu praegu – oli pannud kella äratama üheks pikaks jooksutiiruks.
KESKÖÖTÜDRUKUD 13
Ta tõusis püsti, sirutas end korralikult ja heitis pilgu garderoobipeeglisse. Tumepruunid lokid rippusid õlgadel ja juukseotsad olid katki. Ta taipas, et on aeg juuksurit külastada. Sinakas hämaruses nägid õlavarte, kõhu ja puusade pehmed kurvid tõeliselt head välja, kuigi ta oli viimastel päevadel nii toidu kui trenniga lohakas olnud. Talle meenus, et Johan Axberg oli teda telekokk Leilaga võrrelnud. Nathalie astus peegli juurest eemale ja mõtles, et kui mees teda praegu näeks, siis ta enam niimoodi ei arvaks – meikimata ja plass, nahk kahvatu ja silmad paistes. Ettevaatlikult hiilis ta Gabrieli tuppa. Poiss oli nagu ikka teki pealt ära ajanud, käed ja jalad risti-rästi nagu hüpiknukul. Sageli tundus talle, et Gabrieli aktiivsus- ja tähelepanuhäire järgnes poisile ka unenägudesse, kuid praegu magas poeg tema kergenduseks sügavalt. Ta tõmbas Gabrielile teki peale ja kõndis Tea juurde. Kuueaastane vanainimeselik printsess lamas seljal, käed külgedel. Tekk ja padi olid täpselt samal kohal nagu siis, kui tüdruk uinunud oli. Tume pats lebas vasakul õlal. Tea hingas nii vaikselt, et Nathalie asetas käe tema rinnakorvile, et kontrollida, kas see tõepoolest liigub. Ta vaatas üle, kas laste telefonid on laetud, ning astus siis alumisele korrusele. Lapsed ei ärganud tavaliselt enne tema naasmist ja nad teadsid, et ema ei ole kunagi ära kauem kui kakskümmend minutit. Ta loputas külma veega nägu, põimis juuksed patsi ja harjas öised lõhnad suust. Esikus tõmbas ta selga neoonrohelise jooksuülikonna, kinnitas sammulugeja jala külge ja sidus tossupaelad kinni. Unenäost pärit kõhedus oli ikka veel alles, kuid asendunud uue ja mõnevõrra konkreetsema tundega. Päris elu, millest ei ole võimalik üles ärgata. Välistrepile astudes mõistis ta, miks linnud sedavõrd elurõõmsat sümfooniat siristavad. Taevas oli pilvitu ja ta
14 JONAS MOSTRÖM
pidi tükk aega silmi kissitama, enne kui silmad tugeva päikesevalgusega harjusid. Mälareni järv laius peegelsiledana ja läikis nagu hõbekandik, Skarholmeni sadama paadimastid seisid tardunult nagu maalil, vaid sinitihased ja varblased saalisid söögimaja ja kevadiste kasepuude vahel, mille külge ta koos lastega rasvapalle oli riputanud. Nathalie otsustas, et ei pane mängima inglise poistebändi ega Ekeby koori laule. Täna tahtis ta kuulata kevadet ja omaenda pulssi, samal ajal kui ärevuse kehast välja rahmeldab. Ta lukustas välisukse ja kuigi kuulis klõpsatust, oli ta sunnitud linki katsuma. Postkastist möödudes pani ta mobiiltelefonis tööle stopperi ja otsustas lüüa oma isikliku rekordi. Seda kavatses ta tegelikult alati – nii sellel ringil Kungshamnis Uppsala lõunaservas kui ka pärast kohtinguõhtuid Stockholmis –, kuid täna oli see pigem harjumusest kui teotahtest. Nagu ikka, olid kõige raskemad just esimesed sammud. Jõudes majast saja meetri kaugusel laiuva metsatukani, olid liigesed sooja saanud ja veri lihastesse elu pumbanud. Mõtted veeresid juhtumile, mida komissar Ingemar Granstam oli eelmisel õhtul telefonis tutvustanud. Uppsala kesklinnas oli kahe ööpäeva jooksul jõhkralt vägistatud kaks naissoost üliõpilast. Esimene rünnak oli toimunud volbriõhtul Uppsala lossi juures, teine Carolina Rediviva raamatukogu taga. Mõlemad rünnakud olid toimunud kesköö paiku, mõlemad üliõpilased olid blondid ja siniste silmadega. Kurjategija oli rünnanud tüdrukuid selja tagant ja üritanud neid vägistamise ajal kägistada, seejärel sündmuskohalt jalgrattaga põgenenud. Tavaliselt ei oleks sellised juhtumid profileerimisgrupile huvi pakkunud, ent kui veel üks blond üliõpilane oli Gustavianumi anatoomilise teatri lahkamislaual vägistatud ja seejärel surnuks kägistatud, oli grupp kohale kutsutud.
KESKÖÖTÜDRUKUD 15
Nathalie oli esmalt kõhelnud, kui Granstam abipalvega tema poole oli pöördunud. Tal oli hooldusvaidluse tõttu niigi pea pulki täis ja lisaks tülitses ta ema Sonjaga isa matuste pärast. Peale selle on tal homme ülikooli aulas loeng ja reedel saabub Estelle oma nelja lapsega. Nathalie oli kavatsenud nautida oma vaba nädalat Gabrieli ja Teaga tegeledes, majapidamist putitades ja töötunde järele tehes. Kuid Granstam oli anunud. Ja kui Nathalie oli kuulnud, et kolmas ohver oli olnud tema sõbranna Cecilia tütar Hanna, oli ta nõusse jäänud. Nathalie oli põhjamaade juhtiv ekspert sarivägistajate alal ja keeldumise korral ei suudaks ta enam Ceciliale otsa vaadata. Kell pool üheksa peab ta olema sotsiaalosakonnas ja pool kümme saab politseimajas kokku profileerimisgrupp. Ta kiirendas sammu. Piimhape kõrvetas lihaseid, kui ta rühkis üles väikesest künkast, kus metsatukk otsa lõppes ja ülesküntud põllumaaks üle läks. Ta jooksis mööda rada, mis lookles põllu ja Ekolni lahe vahel, ja nägi oma peegeldust klaassiledal veepinnal. Sammude rütmis kerkis vaimusilma ette üha uusi pilte Hannast. Noor ja ilus tütarlaps, elurõõmust pulbitsev nagu tänane kevadhommik. Kui Granstam oli rääkinud Hanna surmast, oli Nathalies midagi murdunud. Cecilia ja Hanna. Nagu kaks tilka vett, nii välimuselt kui maneeridelt. Lähedane suhe, mida Nathalie lootis saavutada ka Gabrieli ja Teaga, kui nemad ükskord teismeikka jõuavad. Nathalie oli Ceciliaga tutvunud Ekeby kooris. Naise kodu asus kolme kvartali kaugusel Kåbo majast, kus Håkan pärast lahutust edasi elas, ning nad olid tihti koos proovidesse sõitnud. Pärast kohutavat teadet oli Nathalie püüdnud sõbrannat võimalikult hästi toetada, rääkinud, kuulanud, hoidnud tagasi ebavajalikke sõnu. Täna sõidab ta Cecilia
16 JONAS MOSTRÖM
juurde, sööb õhtust ja jääb ka ööseks. Cecilia elas pärast lahutust üksinda ja Hanna oli olnud tema ainus tütar. Hanna oli olnud poisilik tüdruk, kellest oli sirgunud ilus noor naine. Ta tavatses kooriproove klaveril saata ja Nathalie oli talle arstiõpingute esimesel aastal loenguid andnud. Veel jõulude paiku oli tüdruk käinud Tead ja Gabrieli hoidmas. Oli raske aduda, et Hanna on lahkunud. Pisarad kipitasid laugude taga ja Nathalie lasi neil mööda põski alla veereda, kui tempot tõstis. Kui ta Gustavssoni küüni äärse teekäänakuni jõudis, surises taskus mobiiltelefon. Ilmselt on see Tea või Gabriel, kes on üles ärganud, mõtles ta. Tõmblukku sikutades kuulis ta haukumist. Kolm lühikest haugatust ja seejärel vaikus. Talle tundus, et heli oli tulnud tema maja poolt, ning ta vaatas üle põllu kohiseva metsa ja mere poole. Näha ei olnud hingelistki. Läheduses ei elanud ühtegi koera. Kuidas võis koer sinna sattuda? Või oli ta valesti kuulnud?
KESKÖÖTÜDRUKUD 17