Kes tulega mängib...

1. peatükk | 1. päev – neljapäev Teel oli peale mäsleva mere vähe näha olnud. Trausti oli sellegipoolest praamitekile läinud, mitte küll selleks, et kobrutavaid laineid vahtida, vaid pigem end raju kätte värskendama. Ta võttis reelingust kõvasti kinni, sulges silmad ja laskis lumel end näkku piitsutada, lakkamatult ja armu andmata. Nad seilasid vastutuult ja süütud lumehelbed olid seetõttu nagu raheterad. Tähelepanuväärne oli aga see, et selline looduse nõelravi mõjus hästi. Ta tundis end hulga paremini, teda ei ajanud enam oksele ja peavalu, mis oli mõtlemise peaaegu võimatuks teinud, oli taandumas. Sees oli õhk paks, läppunud nende reisijate oksehaisust, kelle meresõit oli alistanud. Ta kavatses seal seista, kuni praam sildub. Trausti tõstis käe enne silmade avamist lauba kohale. Pisut maad eemal nägi ta läbi tormi ähmast maismaapiiri. Nad pidid olema peaaegu sihtkohta jõudnud. Ta keeras ringi ja vaatas läbi suurte akende tugitoolidega salongi, kus kössitasid tema sõbrad. Peast käis läbi mõte, et ta võiks neile ehk järele minna, kuid ta loobus. Keegi neist polnud tahtnud temaga tekile kaasa tulla ja vaevalt et selles osas midagi muutunud oli. Nad ei olnud söandanud püsti tõusta vaatamata tema julgustavatele sõnadele, et see mõjuks turgutavalt. Nad kartsid oma istekohast ilma jääda, kuna praam oli puupüsti täis – nii täis, et neil ei olnud õnnestunud saada rohkem kui neli piletit. Trausti oli pidanud end tagaistmel jopede all peitma, kui nad pardale sõitsid. Pärast pealeminekut ei olnud sel enam tähtsust ja ta sulandus teiste reisijate hulka. Õnneks. Ta ei suutnud ette kujutada, kuidas ta oleks säärase loksumisega autotekil toime tulnud. Kui ta uuesti enda ette vaatas, polnud kaljuseinad sadama sissepääsu juures enam ebamäärased varjud. Praam lähenes neile kiirelt ja enne, kui ta arugi sai, möödus see Ystikletturi püstloodis fassaadist 7