ISA
Peaaegu alati, kui Ruta oli püüdnud oma isale kaissu pugeda, tõusis viimane püsti, väites, et tal oli just vaja kuhugi minna või midagi muud teha. Enamus ta lapsepõlve mälestuspiltidest olidki üksikud klõpsud, mis kustusid sama äkki, kui tekkisid, kuid isa kiirustamisest tekkinud tõrjutuse tunnet mäletas Ruta juba viieselt ja väga hästi, sest see kordus päevast päeva. Võibolla algaski inimlapse mälestuste kinnistumine just selles vanuses ja isa oli varem olnud teistsugune, kuid toona oli see vaid lohutus mängukaaslastega jagamiseks, keda nende isad lasteaeda järele tulles aina sülle haarasid, kallistasid ja musitasid ning igasuguseid lõbusaid kiidusõnu laususid. Ema sülle polnud Rutal asja olnud ja sinna poleks ta mahtunudki, sest see koht oli juba hõivatud. Samas ei tulnud tüdrukul mõttessegi millegi üle nuriseda, sest ema sõnul oli nende isa kõige parem ja hoolivam mees maailmas, sest teenis hästi ja ostis kõike, mida tema lapsed vaid soovisid. Just lapsed, sest Ruta kaks aastat vanemal vennal Ainil oli isa kiidusõnadest ning kaisutamisest savi: peaasi et ta lubas poisil autos olles juhi kõrvalistmel istuda. Ühte isa harjumust häbenes Ain siiski, nimelt ei meeldinud talle
• 5 •