CHLOE DALTON Kasvatades metsjänest
SUNDAY TIMESI JA NEW YORK TIMESI BESTSELLER
Siit jänespääseb majja
Põllulilled Nisupõld
Siit pääseb jänes üle müüri
Väikesesünnikohtjänesepoja
Siitjänespääsebkööki
Kasvatades metsjänest
Inglise keelest tõlkinud Elina Adamson
Kasvatades metsjänest
SISUKORD
Eessõna
ESIMENE JAGU
Talvine jänesepoeg 17
Uus lähedus 33
Ühekuune: väike metsjänes 53
Nimetu 65
Maipäevad: nõidjänes 79
Iseseisvus 93
Neljakuune: elutsemisala 109
August: kergejalgne 127
Kasvatades metsjänest
TEINE JAGU
Polegi enam jänesepoeg 145
Ülim usaldus 163
Kaheaastane: ime 177
Jäneserahvas 189
Välk selgest taevast 203
Verine viljakoristus 215
Salarajad 231
Valitud kirjandus 249 Tänusõnad
Kasvatades metsjänest
Eessõna
Jaanuar oli arktiline. Sageli langes temperatuur viie miinuskraadini. Aastavahetuse paiku algas lumesadu, mis ei raugenud enne veebruari keskpaika, mil põgus sula paljastas vettinud rohu seest välja tungivad lumikellukesed. Kõigest paari päeva möödudes olid need uuesti lumetekiga kaetud. Puud olid valgeks tuisanud ja jääniidid rippusid hekkidel nagu kangeks külmunud kassikangas. Üksik tuuletallaja kükitas
Kasvatades metsjänest
aiataral, kummituslik ses hämaras valguses. Kõhetud rebased patrullisid ümbruskonnas, luurates kraavide ja oksarägastike vahel, nälja tõttu uljamad kui tavaliselt. Priskest kaelustuvist oli alles vaid verine suleklomp, nagu oleks keegi raputanud tühjaks kotitäie sulgi. Segaduses faasanid paterdasid üle põldude, sabasuled tombuks külmunud lumest rasked, marssides pikkamisi üle jäätunud maa, nende laitmatult noolekujulised ja sihikindlad jäljed suundumas kaugustesse ning kadudes siis.
Neil külmavõetud nädalatel hüples põldude vahel metsjänes, kelle liigutusi aeglustas tema kehas tärganud uus elu.
Madalal rippuva talipäikese loojudes surus ta end võimalikult maad ligi ning otsis vinge tuule ja röövloomade apla pilgu eest varju, kust vähegi sai. Öösel kaapis ta esikäppadega lund, et kõrretüü vahelt rohuliblesid leida, või näkitses hekkides toorest puukoort, millest saadud pisku energia abil külma trotsida ja jõudu koguda veel ilmale tulemata poegade tarvis nende 42 päeva ja öö jooksul, mida nõuab jänese tiinusaeg.
Ühel veebruariööl seadis jänes oma pesa sisse põlluveerele kõrge rohu varju. Seal tõi ta kuupaistel hääletult ilmale jänesepoja, kes oli sama tumedat karva kui öö, kui välja arvata tähekujuline valge laik otsmikul. Ta lakkus poja puhtaks, söötis teda, varjates teda oma kehaga, kuni too oli valmis oma jäsemeid kasutama, ning müksas ta siis koonuga rutakalt sünnikohast välja uude peidupaika tiheda, talvises
Kasvatades metsjänest
puhkeseisundis rohupuhmaka sisse, mis moodustas tillukese jänesepoja ümber õdusa ulualuse.
Kui haavikuemand oli oma poja peidupaigaga rahule jäänud, läks ta oma jälgi mööda tagasi, kasutades jälgede kustutamiseks käpaotsi, tormates võidu silmapiiril roosatava koidikuga. Ta liikus graatsiliste ja vetruvate sammudega, nagu püüdnuks vältida iga viimase kui rohulible riivamist. Ülesanne täidetud, hüppas ta oma võimsate tagajalgadega hoogu andes minema, luues selge vahemaa enda ja oma võsukese vahele. Kuna tal poja kaitseks urgu polnud, ei jäänud tal muud üle, kui too sinnapaika jätta ja vaenlased eemale meelitada, kuni saabub öö, mille varjus poja juurde naasta.
Järgmiste tundide jooksul andis talv järele ja vähendas oma haaret. Soine pinnas hakkas sulanud lume all kobrutama. Inimesed naasid tänulikult õue. Valge tähega märgistatud tilluke jänesepoeg kükitas oma rohu sisse sätitud pesas, hoidis end üha enam maad ligi ja kuulatas pingsalt tuulest kantud kaugete häälte heli, mis tulid aina lähemale ja mida saatis veel miski: plädisevad käpad, ähkiv hingamine ja märja karva lõhn, mis kuulusid lähenevale koerale, kes jooksis üle põllu jänesepoja peidupaiga poole, täites kogu õhu õudust tekitava juubeldava haugatusega.
7 Neljakuune: elutsemisala
„Jänesele ... meeldib väga naasta kodukanti ja talle meeldib kõik, mis tuttav. Seetõttu ta harilikult kätte saadaksegi, sest ta ei suuda kuidagi endale omaseid radu hüljata.“
– Aelianus (u 175–235), „Loomade olemusest“
Päeval, mil jänesepoeg lahkus, ei reetnud miski tema kavatsusi. Ta sõi ja mängis ja puhkas oma lemmikpõõsa all aias täpselt nii nagu tavaliselt. Nagu ikka, veetsin oma
Kasvatades metsjänest
pärastlõuna üle võrgu koosolekuid pidades. Ühel hetkel suundusin kööki vett tooma. Klaas käes, viskasin pilgu nii muuseas aknast välja ja nägin, kuidas jänesepoeg ruttas aiavärava poole, nagu ta seda sadu kordi varem oli teinud, joostes oma territooriumi piiril siia-sinna. Jänese vildakas anatoomia – need võimsad pikad tagajalad, mis on hoo pealt nii muljetavaldavad, puhkeolekus nii lodevad – tähendab, et nad silkavad pea all, nina maas, sihikindla olekuga, keha kõrgemal kui pea. Naeratasin teda nähes. Jänesepoeg jooksis akna eest läbi ja kadus mu silmist. Ootasin, et ta jälle nähtavale tuleks ja oma harilikku ringi jätkaks. Sekundid möödusid. Panin klaasi käest, jalutasin tagaukseni ja vaatasin õue.
Jänesepoeg seisis väärikalt aiamüüri otsas ja vaatas minu poole. Tema kõrvad nõksatasid kergelt nagu sõrmeotsad, mis kompavad õrnalt õhku ja tunnetavad ümbritsevat. Ma polnud kunagi varem näinud, et jänesepoeg isegi üritaks hüpata müürile, mis oli traditsiooniliselt kuivalt laotud ja mitu korda kõrgem kui tema kehapikkus. Minu hämming –kuidas ta küll sinna sai? – muutus hetkega ärevuseks: mis nüüd saab? Kuhu poole ta alla hüpata kavatseb?
Jänesepoeg nuhutas kivipinda enda all, pilk mõõtmas vahemaad maapinnast ning silmitsemas pead pööritama panevat põldude ja metsade vaadet eemal. Ma ei liigutanud ega kutsunud teda. Ma vaevu hingasin. Ühel hetkel oli ta
Kasvatades metsjänest
seal ja vaatas mulle otse silma. Järgmisel teda müüri peal enam polnud. Ta oli teisele poole alla hüpanud. Kõndisin väravani ja kiikasin üle selle veel õigel hetkel, et näha, kuidas ta tõttamata mööda teerada majast eemale põldude vahele hüples. Paari silmapilgu jagu nägin tema kontuure veel selgelt, siis sulas ta maastikuga ühte, tõmmates ülle metsjänese nähtamatuse keebi. Kõik need tunnused, mida olin nii lähedalt imetlenud – tema nürid kõrvatutid ja kareda kasuka mitmevärviline muster –, aitasid teda nüüd varjata. Põlluväljad võtsid ta oma rüppe tagasi ja kuulutasid enda omaks. Läinud ta oligi – saanud üheks lopsaka rohu, noore rohelise vilja ja kaugete metsatukkade kummarduvate puude, iidsete küülikuurgude ja põldmurakarägastike suvise vaatepildiga. Kujutasin ette, kuidas jänesepoeg esimest korda selle maailmaga kohtub, võib-olla kiirust lisades, taibates, et silmapiir on lõputu, kuni lõpuks lippab kõigest väest. Huvitav, kui kaua läheb aega, enne kui ta kohtab teisi metsjäneseid, ja kuidas nood selle pisut teistsuguse sissetungija küll vastu võtavad.
Põllu peal oli jänesepoeg mulle teistest eristamatu. Ma ei saa kunagi teada, mis tast saab: kas ta elab nii kaua, et tuua ilmale oma pojad, või tõrjuvad teised jänesed ta uustulnukana ära või napsab ta kinni esimene kaval rebane. Tundsin maagilise kogemuse lõpu leina, kordumatute päevade kadumist. Mind tegi rahutuks mõte, et teised jänesed teda ei aktsepteeri.
Kui ülihõivatud tööinimene Chloe koroonapiirangute tõttu linnakodust maale elama kolis, ei osanud ta arvata, et temast saab vastsündinud jänesepoja hoolekandja. Ometi, leides eest ohustatud, üksildase ja vaevalt peopesasuuruse olendi, ei saa ta teisiti, kui anda jänesele võimalus ellu jääda.„Kasvatades metsjänest“ on nende ühise teekonna kroonika, mis pajatab jänesepoja eest hoolitsemise ja tema metsikusse loodusesse naasmisega seotud katsumustest.
Raamat on võitnud mitu mainekat auhinda ja jõudnud preemiate lõppvalikus parimate hulka:
• Suurbritannia kirjandusauhinna Wainwright Prize aasta raamatu preemia
• Wainwrighti auhind looduskirjanduse kategoorias
• rahvusvahelise kirjandusauhinna Women’s Prize teabekirjanduse auhinna nominent
• Briti raamatuauhinna British Book Awards aasta raamatu nominent
