2
A
lgus oli tõeliselt paljutõotav. Pärast oma perekonna purunemist (milline täna päeval ei puruneks – küsimus ei ole selles, kas, vaid millal) sündis mul otsus kolida maalt linna ning alustada millegi uue ja põnevaga. Kandideerisin mitmesse kooli ning oh imet, ka SIK, N linna äärelinnas kiirelt arenev Suurlinna Innovaatiline Kool, otsis oma ridadesse uusi õpetajaid. Kaotada polnud midagi, saatsin CV teele. Valmistusin halvimaks – ei taha ju nii peen kool üht maakolkast tulnud mamslit, külas kopitanud maasoola, vaest, aga see-eest ausat koolipreilit Kapa-Kohilast. Aga vaata imet, juba mõne päeva pärast helistas mulle mahe hääleke ja kutsus Juhtkonnaga kohtuma. Olin rõõmust rullis ja hirmust ogar ühtaegu. Mina – ja SIK-i! Eliit. Eliit eliidi jaoks. Vot sellel koolil oli imago, kaalukas nimi ja värvikas tulevik, seal töötavate inimeste tuttava tuttavgi olla oli juba auasi, ise nende hulka kuu lumisest võis tavakodanik vaid unistada! Teadaolevalt lahkusid sealt nõukaajal väärikad pedagoogid vaid jalad 7