1 Päev, mil Conrad Lulu Lewise ellu lonkis, oli imeliselt suvine. Sinine taevas oli pilvitu, kauguses laulsid linnud ja vesi kanalis alles hakkas sooja ilmaga õitsvate vetikate tõttu rohekaks tõmbuma. Lulu plaanis just välja minna ja teispool pukseerimisrada asuvalt maaribalt pisut münti lõigata. Kaikoht oli tänu kanali- ja jõeametile tema jagu, kuid lisaks oli tal õigus kasutada heki ja pukseerimisraja vahele jäävat kitsukest maariba, millel ta kasvatas maitsetaimi, muuhulgas münti, rosmariini, murulauku ja tüümiani. Ta oli just hakanud katsetama küüslauguga, kuid siiani võrdlemisi edutult. Kambüüsiaknast välja vaadates märkas ta enda poole suunduvat kassi, kes kõndis keset pukseerimisrada, nagu kuuluks see talle. Saba püsti patseeriva kassi kõnnakust oli Lulule selge, et tegu on kõutsiga, kuid ta mõistis kohe, et loom peab olema haruldane eksemplar, sest ta oli kolmevärviline – segu mustast, valgest ja oranžikaspruunist – ja kalingurmustriga kassid on enamasti emased. Kass seisatas ja hakkas, kõrvad kikkis, ninaga õhku vedama. Tema parem peapool oli musta värvi, vaid nina ja suud ümbritses valge laik; vasak pool oli pruuni-valgekirju. Looma silmad olid erkrohelised. Ta tundus otse Lulu poole vaatavat ja naine tundis kerget külmajudinat mööda selga alla jooksmas. Kass hakkas taas kõndima. Lulu küünitas end üle gaasipliidi ettepoole, et kassi paremini näha. Tolle esikäpad ja manisk olid valged ning keha katsid laiad mustad ja pruunid triibud, tagumisi jalgu ehtisid valged sokid. Ta jõudis kanalipaadi ninani. Lõokese ninani. Nimi polnud Lulu pandud, paat oli tema kätte jõudes kümme aastat vana olnud. Eelmine omanik, pensionil õpetaja, oli paadi uuest peast ostnud, lusti pärast, nagu ta ise ütles. Nimi oli Lulule igati meele järele olnud ja lisaks tähendanuks selle muutmine ebaõnne. Tegemist oli Kass, kes tabas tapja
5