EsImene peatükk
Neid pani otsekohe tähele. Eemalt nägid nad välja nagu igati tavalised inimesed, müües puid, seeni ja kuivatatud jäneseliha. Enamasti ilmusid nad välja kahe- või kolmekaupa, igaühel seljas flanellsärk ja must nahkjakk. Lõhn, mida nad endaga tõid, torkas ninna ja pressis peale. Vaigu, higi ja pesemata suguelundite lõhn. Jakiselgadele oli joonistatud kiskjasilm, selle kohale püss. Silma all oli Rooma number seitse. Olid nad kolmikud? Välja nägid küll ühesugused: lai laup, punakaspruunid salkus juuksed, mida polnud iial puutunud juuksuri käsi ja küllap polnud need ammu ka šampooni näinud. Ainus, mis just neid kaht eristas, oli see, et ühe nina näis vasakult küljelt moondunud, arvatavasti külmakahjustus. Jalgpalliväljakule püstitatud laadaplatsilt kostis elavat suminat, mõned aedviljamüüjad üritasid skeptilisi kliente veenda, et sinepikapsas on tõepoolest sama asi kui rukola. Üks ringi kõndiv noorpaar tundis huvi, kuidas küpsetab kohalik pagarikoda oma populaarset puukooreleiba, mille vanemad inimesed ära põlgasid, nendel sai sellest sõja ajal küllalt. Ma ei suutnud pilku õdedelt lahti rebida, miski tõmbas mind nende poole, ma tiirlesin võimalikult märkamatult nende leti ümber. Märkasin tugevaid, marrastustega kaetud käsi, pikki sõrmi ja leinarantidega küüsi, kui nad ulatasid pabertuutudes seeni. Ei tea, kui mitu selle linna üha jõulisematest loomasõpradest on nad klientuuri hulgast kaotanud, kaunistades oma letti kütitud loomade läikivate sabadega. Nad lasid rebase sabadel rahva nina ees tilbendada, et seejärel näidata, milleks neid kasutada: puusade ümber riputada ja üsaga nilbeid liigutusi teha.
9