1
ma ärkan avaras vaikuses. Maailm ootab loomist. Minu ümber on pimedus ja taevas. Laman, silmad nagu ilmaruumi puuritud kaevud, aga seal ei ole midagi, isegi mitte õhku. Keset vaikust hakkab mu rind värisema ja vappuma. Tõuked lähevad tugevamaks, miski kasvab seal sees ja ähvardab välja tungida. Mu ribid painduvad nagu puurivarvad. Ma ei saa midagi teha. Saan sellele hirmsale väele ainult järele anda nagu laps, kes on vihase isa ees käpuli maas. Kunagi ei tea, kuhu järgmine hoop langeb. Ja see laps olen mina. See isa olen mina. Veel enne, kui maailm õieti loodudki on, ruttan ma aovalges minema. Seljas on mul märss, käes sepakirves. Jään seisma madalast laudast veidi eemal, puude varjus. Teen näo, et kohendan oma riideid, juhuks kui keegi mind näeb ja imestab, seon saapapaela ikka ja jälle uuesti, raputan nähtamatuid täisid mütsi seest sipelga pessa. Samal ajal piilun õue poole. Tarest tõuseb hommiku esimene suits ja näitab, et pererahvas on üles tõusnud. Ja siis tuleb ta välja. Käes kõlguvad tühjad lüpsikud. Pearätik valendab aohämaras nagu talverüüs rabakana, nägu on ümarik sõõr selgete silmade ja tumedate kulmudega. Aiman põskede pehmust ja väikest roosat suud, mis laseb kuuldavale vaikset laulu, vormib väikseid leebeid sõnu. Loomad kuulatavad ja ammuvad ootavalt, udarad pakil nagu hommikul ikka, kui ta raske laudaukse 9