Esm a s pä ev 1.
Kriminaalinspektor Mia Bolander p i i l u s Patrik Wikingi poole, kes magas sügavalt tema kõrval. Suu pooleldi avatud ja habe kokku surutud. Rinnakorv tõusis ja langes rahulikus rütmis. Hääletult võttis Mia öökapilt mobiili ja täheldas, et kell on kolmveerand kaheksa hommikul. Ta avas ekraani ja pööras teise nurga alla, et terav valgus mehele silma ei paistaks. Stockholmsvägeni liiklus mürises kollase kortermaja ees, kus paiknes ta kahetoaline korter. Polnud just Norrköpingi ilusaim linnaosa, aga üür oli normaalne. Ja see asus linna õigel poolel, kaugel Navestadist ja Hagebyst, kus möllasid jõugud. Vägivald oli viimastel aastatel kasvanud ja muutunud jõhkramaks. Vaid umbes kuu aega tagasi tapeti Vrinnevi metsas noaga kolm meest ja pärast seda lasti mahajäetud bensiinijaamas õhku kahekümneaastane nooruk. Juhtum oli kuulutatud prioriteetseks ning kuna kolleeg Henrik Levin viibis isapuhkusel, kutsuti appi Patrik. Mia polnud esiti asendajaga töötamisest kuigi suures vaimustuses, kuid mingil põhjusel hakkas Viiking talle meeldima. Oma helesiniste silmade, blondide juuste ja suure habemega meenutas mees tõepoolest viikingit. Samas oli ta hea uurija ning tal polnud meeskonda sulandumisega mingit muret. Kuid kõik pöördus pea peale, kui neid aiamajade juures tulistati. Patrik sai kuuli reide ja sattus haiglasse. Et mitte aega kaotada, otsustas Henrik tagasi teenistusse tulla. Juurdlus lõppes jõhkralt, kui tööstuspiirkonnas plahvatas pomm ja mitmed jõuguliikmed kaotasid elu. Viikingil sai toona välitöödest villand. Ta otsustas ameti maha panna ning asuda tööle hoopis majanduskuritegude osakonda. KARU MAGAB
11